Siim Tanel Annus "Eesti inimesed," 2010

Pilt: Siim Tanel Annus

Installatsioon avati mõni kilomeeter enne Mäo risti asuval põllul 27. detsembril 2010 ehk vahetult enne, kui Eesti eurole üle läks. Füüsilises plaanis on tegemist metallkarkassile kinnitatud maalidega, millel on suurendatult kujutatud eesti rahatähtedelt võetud inimesi. Maalid sarnanevad nendele, mida kunstnik sama aasta augustis ja septembri alguses eksponeeris Kunstihoones näitusel „Raha ja poeesia“. See seeria  sai alguse juba 2009. aastal, mil tema rahateemalised teosed olid väljas Soomes Retretti kunstikeskuses ja Eesti Panga hoones, kus oli kujutatud suurendatud kujul tähenduslikke fragmente rahatähtedelt.  Eesti pangas eksponeeritud näituse pealkiri oli „Minu inimesed,“ mis viis mõttele, et äkki Annus lihtsalt taaskasutas oma vanu maale, aga tegelikult olid installatsioon erinevad. Siseruumidesse mõeldud maalid olid tehtud kasutades reljeefset värvipastat, millele massi andis dolomiidipulber, siis Mäos eksponeeritud üleelusuuruses portreed olid ilmastikukindlad. Postimehe artiklis oli kirjas, et nende silmad hõõguvad maanteeäärses pimeduses, mis ei tähendanud aga mitte pupillide asemel paigaldatud punaseid leede, vaid valgustust külgedelt. Osa piltidest oli kaetud helenduva ainega. Ajapuudusel jõudis Annus ühe pildi selle ainega ainult osaliselt katta. Tegemata jäid ka Rudolf Tobiase ja Carl Robert Jacobsoni maalid .Installatsiooni valmimiseks oli Annusel kolm kuud.

Kunstniku intentsiooni kohaselt peaksid eesti kultuuri suurkujud päeval ja öösel jälgima, kuhu rahvas läheb. Seepärst oli koht valitud Eesti keskele ja et Siim Tanel Annuse meelest on eesti rahvas maarahvas, siis paikneb installatsioon põllul. See on hüvastijätt krooniga, aga ühtlasi väga rahvuslikku eneseteadvust puudutav akt – nimelt oli väidetavalt selle installatsiooni üheks eesmärgiks tuletada meelde, et „kroonidel kujutatud inimesed on rahvuslik rikkus, kes krooni kadumisega ei tohi ununeda“.

Nii et tegemist oli ajutise monumendiga mineviku valuutale ja laiemalt eesti kultuurile. See kõlab suurejooneliselt ja võib-olla traagiliselt, aga tegelikult kunstnik ise on üsna rahulik. Ühes intervjuus ütles Siim Tanel Annus, et kui tema 95-aastane isa oleks iga raha kadumist rängalt üle elanud, ei oleks ta ilmselt nii vanaks elanud. Seega võib tegemist olla küll pisut sentimentaalse ettevõtmisega, kuid ajutisus annab märku, et pole mõtet krooni lõputult taga nutta - tasakaalukas ja sümboolne hüvastijätt. Kahjuks  ei ole teada, kas tegemist oli tellimustööga või kunstniku isikliku algatusega.