Jaanus Samma. Rahandusministeeriumi purskkaev, 15. detsember 2005

„Rahandusministeeriumi purskkaev ei ole juba aastaid töödanud. Kuna uues haljastuses tal enam kohta ei ole ja purskkaev kuulub lammutamisele, siis otsustasin ta viimast korda tööle panna.“ 

Pilt ja tekst: http://www.jaanussamma.eu/rahandusministeeriumi-purskkaev/




Kirjavahetus Jaanus Sammaga 
November 2013


Kas lisaks kodulehel (www.jaanussamma.eu) välja toodutele on veel 
mõni dokumenteerimata (või ehk ka dokumenteeritud kuid laiemale
publikule teadmata) avaliku ruumi objekt, installatsioon, aktsioon vmt, 
milles oled osalenud?

2006 suvel tegin Pille Jürisoga näituse “Purskkaev & rõdu. Pärnu
versioon” kohas nimega “Rael Artel Gallery: Non-Profit Project Space”.
Siis kaardistasime Pärnu purskkaeve ja rõdusid. Kaardistamise käigus
lugesime üle igas purskkaevus leiduvad mündid ja arvutasime summa
kokku. Tegime sellest aktsioonist ka videod.

Jaanus Samma ja Pille Jüriso (pilt pärit)

Lisaks olen teinud selles vallas projekte ka Viljandis ja Pariisis.

Pariisis pildistasin ühte purskkaevu poole aasta jooksul iga päev ja
Viljandis maalisin galerii seinale ühe kohaliku, galeriile lähima
purskkaevu.


Ühtlasi pole veel jõudnud kodulehele üles panna kampsunite projekti,
millega hetkel tegelen. “Kampsunid” on seeria kampsuneid, millesse on
kootud graffitid ja muud kritseldused (nt tolmusel aknal või lumes),
mida graffitiks päris nimetada ei saa. Valik on tehtud läbi subjektiivse 
filtri ja olen kasutanud nende ühisnimetajaks sõna queer, aga see on 
väga avatud mõiste, mille definitsiooni siinkohal tuua ei oskaks. 
Selle projekti eesmärk on tekitada side avaliku ja privaatse
ruumiga. Tahan, et need kampsunid ei oleks niivõrd kunstiobjektid,
kuivõrd disainitooted, kuna eesmärk on et neid kampsuneid kantaks.

pilt pärit

pilt pärit

pilt pärit

pilt pärit

Kuidas sa oma loominguga avalikku ruumi jõudsid, mis sind avaliku
ruumi juures huvitanud on? Kas lähtud pigem koha spetsiifikast,
kogukonnast või on sul mingid valmisideed, millede teostumiseni mingis
kohas, paigas oled hiljem jõudnud?

Avalik ruum on midagi, millega igaüks peab paratamatult suhestuma.
Minule pakkus huvi dialoog avaliku ruumiga. Olen pigem kasutanud seda
sellisena nagu ta on, midagi eriti lisamata. Aga proovin leida viise,
kuidas tuua välja elemente ja kihistusi, mis on mulle parajasti
olulised.

Milline avaliku ruumi teos sulle eriti korda on läinud?

Eestis kunstnike loodud teostest läks mulle eriti korda installatsioon
“O”, autorid: Flo Kasearu, Andra Aaloe, Aet Ader, Grete Soosalu ja
Kaarel Künnap. See on minu projektidest väga erinev, kuna avalikku
ruumi just nimelt ongi lisatud midagi suurt ja hiiglaslikku ja teos
sünnib sellest kontrastist.

Kuidas see siis täpsemalt juhtus, et sa Rahandusministeeriumi põlema
otsustasid panna? Miks just 15. detsember aastal 2005?

“Rahandusministeeriumi purskkaev” on tehtud Marco Laimre juhendamisel
koolitööna. Ma ei mäleta väga täpselt mis oli Laimre püstitatud
ülesanne, aga provokatsioon ja avalik aktsioon võisid olla läbivad
teemad. Kuigi idee selline projekt teha sündis mul endal, on siiski
tunda Laimre mõjutusi, kuna töö on palju jõulisem kui minu senine ja
v-o ka järgnev looming. Aga ma olen sellega üldjoontes rahul, ta on
väga efektne, mistõttu otsustasin ta panna ka kodulehele, kuhu ma
kõike oma projekte pannud ei ole.

Kuid pean siiski tõdema, et aktsioon jäi natuke poolikuks. Peamine
probleem oligi vist selles, et ma polnud oma purskkaevu ja basseini
teemat enda jaoks selgelt lahtimõtestanud, mistõttu jäi aktsiooni
eesmärk mõnevõrra segaseks. Pigem oli see üks töö minu purskkaevude
kaardistamise projektist. Näen seda laiemalt osana uurimusest, mida
jätkasin hiljem projektidega Pärnus, Viljandis ja Pariisis.

15. detsember ei ole märgiline kuupäev, see sai kokku lepitud erinevaid
osapooli arvestades, kuna aktsiooniga olid seotud väga paljud
inimesed. Oluline oli, et kõik 18 ilutulestikku pannakse põlema ühel
ajal, süütajaid oli kokku seitse.

Kuidas selle ettevõtmise praktiline pool välja nägi? Kas ja mis sammud
sa bürokraatiamasinas ette võtma pidid (kooskõlastused jm)?

Kõigepealt sain kokku mingite inimestega Rahandusministeeriumis ja nad
andsid suhteliselt kergelt oma nõusoleku, aga tingimusel, et ma ei
hakkaks selle purskkaevu lammutamise vastu võitlema, sest juba siis
olid nad otsustanud, et taastama nad seda ei hakka. (Tegemist on
tegelikult kunagise jahutussüsteemiga, niiet tal oli lisaks
esteetilisele ka väga praktiline eesmärk.)

Lisaks pidin teavitama ka tuletõrjujaid ja Rahandusministeeriumi
turvaosakonda, ütlema mis päeval ja mis kell üritus aset leiab.

Kas mäletad, mis tookord aktsiooni vältel ümberringi toimus?
Millised olid reaktsioonid, kas said „tänavalt“ ka mingit tagasisidet?

Ei ma ei mäleta, et midagi erilist ümberringi toimunud oleks. Tuli
kestis 1-2 minutit ja hiljem oli lihtsalt palju suitsu. Kindlasti
mõeldi, kust see tuleb aga meie poolest oli siis asi lõpetatud.
Aktsioon ei olnud avalik selles mõttes et ma ei saatnud kutseid ega
midagi. Hindamisel eksponeerisingi ainult seda fotot.

Mis ideed sul aktsiooniga seoses endal tol hetkel olid ja nüüd
tagasivaatavalt tekivad?

Probleem minu tõlgenduse juures on selles, et ma polnud ise kohal, ei
tea hetkel midagi intentsioonist ja taustast, ainuke ettekujutus tekib
selle ühe foto põhjal. Purskkaevust saluudi laskmine viitaks justkui
Rahandusministeeriumi potentsi õhkulaskmisele. Jaanus, kas sul oli tol
hetkel mingit maailmamajandust puudutavat siseinfot, mida enamik ei
vallanud – arvestades töö visuaali üsna hiromantlikku iseloomu?

Minu jaoks on igas formaadis ilutulestik parajalt jabur ja napakas
viis raha põletamiseks (juba see sõna ise kõlab kummaliselt). Kas sinu
aktsiooni võiks näha kriitikana mingite sümboolsete iga- või
pidupäevapraktikate suhtes? Või laiendatult Riigi rahakoti
jaotuspõhimõtete ja poliitika aadressil? Tuli on samas inimeste jaoks
midagi fundamentaalselt vajalikku. Sellest vaatenurgast töö justkui
positiivne. Samas kuna see aktsioon oli üürike ja kaduv, siis võiks
ehk tõlgendada ka kui vihjet sellele, kuidas head ideed võivad küll
altpoolt tulla aga jäigad, kivistunud põhimõtted ei pruugi tuld võtta
ning leek kustub üsna kiirelt. Sinu lause aktsiooni lühikirjelduses,
et „ ... otsustasin ta viimast korda tööle panna“  kõlab
nostalgiliselt. Samas eelnevate mõtete valguses irooniliselt. Kas
siinkohal on paslik tõmmata paralleel "Taskaaluga", ehk et sinu üks
eesmärkidest oli nihestada mälestust ja ruumi eeldatavat
kasutuspraktikat, tuua tänavale arusaamatust ja segadust?

Kuigi mu töö ei tegelenud otseselt majanduspoliitika kriitikaga, vaid
vaatles pigem purskkaevu kui omaette nähtust linnaruumis, valisin ma
teadlikult aktsiooni teostamiseks Rahandusministeeriumi purskkaevu,
eesmärgiga lisada rohkem kihte töö interpreteerimiseks. Sest peamiselt
huvitasid mind tol hetkel need kohad linnaruumis, mis asendasid
mingeid loodusmotiive ja viisid kuidas urbaanne keskkond suhestub
loodusega.

Rääkides töö poliitilisest eesmärgist, siis selleks oli “pöörata
tähelepanu hooletusse jäätud purskkaevudele, näidates ülepakutult ühe
krooniliselt kõrbekuivuses vaevleva purskkaevu veepuudust” (lõik minu
enda kirjutatud töö tutvustusest 2005 aastal).

Töö on aga piisavalt avatud ja võimaldab mitmeid tõlgendusi. Näiteks, eelmisel
aastal plaanis Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise
volinik kasutada seda pilti oma sootundliku eelarvestamise
lauakalendri kujunduses. Kahjuks jäi kalender trükkimata kuna ei
saanud vajalikul hulgal pooldajaid.

Mulle meeldib, mis sa kirjutasid alltpoolt tulevatest ideedest, see on
väga kena metafoor. Ja märksõnad nostalgia ja iroonilisus olid siis ja on
ka nüüd mulle selle töö juures olulised.

Aga ilutulestiku vastu mul midagi ei ole, teame ju, et rahvas vajab
leiba ja tsirkust. See on muidugi kallis lõbu, aga ma ei usu, et kõike
on võimalik numbritele taandada.



Küsis Eda Tuulberg