Installatsioon:
Mikk Heinsoo, Neeme Külm, Johannes Säre, Valge Kuup OÜ
Valgustus:
Allan Räim
HD-video, 4 min 10 sek
Näitusekataloogis
"Kuidas kanda punast?" tutvustab Marge Monko oma avaliku ruumi aktsiooni
ja selle põhjal valminud videoteost järgmiselt: "Tegemist on
videoga, mille käigus taastab väike meeskond sukavabriku katusel
nõukogude ajal seisnud kirja "Punane Koit". Ma ei tea, kui
paljud on üldse märganud, et metallstruktuur, mis seda kirja üleva
hoidis, on katusel siiamaani alles. ... Selle töö juures peaksid
hakkama kaasa mängima sellised aspektid nagu vabriku ajalugu,
arhitektuur, paiknemine linnaruumis – mere, vanalinna ja
raudteejaama läheduses – ja muidugi nimega Punane Koit kaasnevad
tähendusväljad. Nõukogude ajal tähistas "Punane Koit"
kommunismi – a la päike tõuseb alati idast. Samas omab see
ka poeetilist potentsiaali, midagi, mis viitab valgusele, uutele
algustele, lootusele.
Tegemist
on sümboolse žestiga, punaste filtritega valgustatud kiri on kõige
paremini vaadeldav Toompealt, otse vabariigi valitsushoone kõrvalt.
Mulle meeldiks mõelda, et tekib mingi mõtteline telg nende kahe
institutsiooni – vabriku ja valitsuse – vahele."
2013.
aasta Kunst.ee 3. numbris arutleb teose üle Rebeka Põldsam:
"Praeguse Suva sokivabriku maja katusele jäänud
konstruktsioonile püstitatakse uuesti silt "Punane Koit",
valgustatakse sildi valged tähed punaseks ning filmitakse seda öisel
ajal Patkuli trepilt mere taustal. ... Võimalik, et "Punase
Koidu" sildi taastamine tekitab pisut vanemates vaatajates
rohkem äratundmist. Kuid minu jaoks oli pisut ootamatu, et kas
kunstnik, kes alati nii rangelt eeldab vaatajailt kriitilist
mõtlemist ja põhjalikku argumenteerimist, usub siis tõesti
näitusebukletis äratrükitud intervjuu põhjal, et tähtede
taastamisest võiks tekkida mingisugune mõttevahetus
valitsusliikmete ja sukavabriku ajaloo vahel, kuna Toompealt on
vabrikule parim vaade?"
Video:
Artikleid:
Foto:
No comments:
Post a Comment