Intervjuu Sten Saaritsaga

Siim Preiman: Alustuseks midagi traditsioonilist. Räägi enda reeglitest ja piirangutest kunstnikuna. Kas sa ise kehtestad neid enda jaoks või naudid sa väljastpoolt tulevaid reegleid, süsteeme, millega kohanema pead?

Sten Saarits: Mõlemat. Ma proovin vältida üleliigset teoses, esitades vaatajale idee ainult essentsiaalsete vahenditega. Mulle väga meeldib mõte ühest sõnast, mis ütleks kõik, ühest fotost, mis räägiks tuhat sõna või ühest valemist, mis seletaks terve universumi motoorika. Olulisel kohal on ka pidev jälgimine, et teosel oleks kaks kihti, üks mis on universaalselt tajutav ja mõistetav ning teine, mis omab ehk täpsemat kultuurilist tähendust. Kuraatorite poolt välja pakutud ahelad on ka loomulikult huvitavad. Mõnikord raamid annavad suurema vabaduse.

Näib, et tegeled oma loomingus palju tajude, meelte ja ruumiga.

Ma arvan, et kunsti potentsiaal peitubki selles mida saab edasi anda vaid tunnetuslikult. Skulptuur, eriala, mida ma õpin, on tuntud peamiselt materiaalsete ettepanekute järgi. Vastuoluliselt on mu enda praktika muutunud uurimuseks kuidas edastada vaatajani taju mateeriast ja arhitektuurist ilma materjali kohalolekuta. See võib esmalt tunduda kui illusioonidega mängimine, aga ma näen seda pigem tajude analüüsina. Kui seda vaadelda teadusliku vaatenurga alt, siis võiks ju küsida, kas mateeria on üldse olemas ?

Räägi oma kogemustest erinevate ruumidega. Kas on olemas mingit tüüpi ruumid, mida sa eelistad, millega sa paremini suhestud? Millised?

Ruum loob oma parameetrid. Installatsioonid, ehk sisuliselt enamus mu teosetest, on otseselt sõltuvad ruumi olustikust. Hetkel mulle meeldib töötada galerii või projektiruumi keskkonnas. Ma naudin vabadust, mida pakub võimalikult neutraalne keskkond, kus ma saan häirimata katsetada otseselt vaataja ja teose vahelise interaktsiooniga. Samal ajal mulle meeldib ka asukohaspetsiifiliselt läheneda, seega eraruumid ja avalikud ruumid on samuti teretulnud. Ma ei oska nii kindlat valida.

Kumb tuleb enne – kas teos või asukoht?

Võrdselt. Ükskord ei pidanud asukoht teosele vastu, seega nüüd vist mõtlen enne asukoha peale. Ainult kui jätta välja katsetused.

Räägi mulle teosest “Representations”.

Lühidalt on see katsetus luua keskkond, kus saaks kogeda mitmetahuliseid ajalisi kõrvutusi. Teos koosneb metallraamidest, mis hoiavad üleval pleksiklaasile trükitud poolläbipaistvaid fotosid keskkonnast, mida näeb raamidest läbi vaadates. Metallraamid valmisid peamiselt Rakveres, mu isa töökojas. Ta on metalli eriala spetsialist. Tallina serva all trükiti pleksile fotod. Ning kõik muu, nagu pildistamine, kokkupanek ja paigaldamine toimus mu stuudios ja paigaldusasukohas. Mul oli mitu abilist.

Sina ja Männi park. On siin taga mingi ilmne seos? Miks valisid selle teose jaoks just selle paiga?

See on näide sellest, kus on olemas asukoht esimesena ja selle järgi valmib töö. Meie õppejõud ja osakonna juhataja Kirke Kangro määras meile ülesandeks väliskulptuurid või väliinstallatsioonid. Park oli välja pakutud teostuspaik. Teos ise oma kujult valmis jälgides ja analüüsides parki fotode pealt. Kõrged vertikaalsed raamid ja nende kompositsioon on otseselt männimetsa vorme jälgides komponeeritud.

Kas teadvustasid Männi parki tööd tehes ka samas ruumis varem toimunud ja seal reeglina toimuvaid üritusi? Kas võib aimata teatud protestimeelsust?

Selline kerge protestimeel oli algselt ideid genereerides täitsa olemas, kuid aegamisi hakkas see rahulik metsatukk oma võluga hägustama selliseid soove. Väga palju ideid tekkis seoses keskkonna kaitsega. Ma arvan, et see alatoon on üks läbivaid jooni paljus, mis teen.

Millises pargi nurgas töö asus? Kauaks see sinna jäi?

Teos asus mustamäe parkmetsas TTÜ poolses servas. Teos oli üleval umbes nädal aega, mille lõpuks oli teos huligaanide poolt hävitatud. Lõhkumine oli teatud mõttes juba ette teada, nii et ma ei proovinudki sellele vastu võidelda tugevama, kallima konstruktsiooniga. Lõhkumine muutus minu enda jaoks üheks töö kihiks, ma olen ka mõelnud selle taasesitluse peale, mis kaasaks selle tulemi. Isegi kui teos oli lõhutud, oli seda raske sealt eemaldada. Vaatajaid, kes keskendusid tööle ilmusid väga tihti raamide vahele. Ma pakuks, et isegi tihemini kui kunagi galeriis näeks.

Kuidas suhtud nö kunstnikurolli aegumisse. Kas omad/omasid antud teost vaimses mõttes edasi ka peale selle valmimist, või andsidki selle üle avalikkusele ja liikusid edasi?

Hea küsimus. Teose valmides ma enda silmis liikusin edasi järgmise projekti kallale. Muidugi ma vaikimisi hoidsin tal koguaeg silma peal. See oli töö, millel polnud esitamise jaoks ajalimiiti, see oli võõras tunne.

Kui alustuseks rääkisime Männi pargist enne sinu sekkumist, siis kas teadvustad ka enese poolt sinna ruumi jäetud jälge? Kui keegi peaks samas paigas midagi looma, eksponeerima, peab ta konteksti osana arvestama lisaks “Mõtlikule mehele” ka “Representationsit”, või ei arva sa nii?

Väga palju kunstnikest tegeleb kõikvõimalike viidetega. Ma otseselt ei eelda seda. Ma arvan, et see sõltub kunstnikust endast, kes seal peaks töötama.

Sten Saarits (1987) on EKA skulptuuriosakonna kolmanda kursuse tudeng.