Nele Sooväli/Maret Kukkur

Nele Sooväli on teatrikunstnik, kes tegi lavakujunduse Artur Alliksaare luulel põhinevale etendusele „Õhtute kuldne tolm“, mis esietendus Von Krahlis 9. oktoobil 2012. Etenduse lavastajaks, dramaturgiks ja näitlejaks oli Jim Ashilevi. Ühtlasi oli võimalus lavastuse ruumimaagiat taaskogeda 2013. aasta Draama festivalil Maret Kukkuri poolt kureeritud näitusel „Pop-up 27“. Erinevalt tavanäitustest, toimus see avalikus ruumis. „Õhtute kuldne tolm“ lavakujundus oli ka nomineeritud kustniku auhinna kategoorias 2012. aasta Eesti teatriauhindade seas.

Õpingutest, teatrist, näitusest ja käimasolevatest töödest saigi Nele Sooväljaga vesteldud. Intervjuu temaga leidis aset 17. novembril Reval Cafes, pimedas Tallinnas.

Etendus "Õhtute kuldne tolm" 

Foto: Jana Solom

Alustasime Nelega algusest, ehk vestlesime temaga sissejuhatuseks koolist. Haridustee ei olnud Nelel kohe kunsti valdkonnaga seotud, vaid keskkooli lõpetanuna asus ta 2003. aastal Tallinna Ülikooli õppima psühholoogiat. Vahetusüliõpilasena 2005. – 2006. aastal Hispaanias olles võttis Nele lisaks kunsti alaseid aineid ning sealt edasine huvi kunsti vastu alguse saigi. Tema sõnul ei kujutanud ta ette, et võiks kunagi kunstiülikooli õppima minna. Aga nii see läks. Mure kooli lõpetamise järel leiduva töö pärast ja tekkinud huvi kunsti vastu andsid tõuke kooli pooleli jätmiseks. Juba 2006. aastal hakkas ta Eesti Kunstiakadeemias õppima stsenograafiat. Tema sõnul on stsenograafia eriala interdistsiplinaarne ning tihedalt seotud psühholoogia valdkonnaga. Esimese suure tööna tegi ta lavakujunduse Robert Annuse poolt lavastatud etendusele „Lood Viini metsadele“(2009), mida etendati Vanemuises. Ühe seigana jutustas Nele, et kuna tegemist oli realistlikust taotleva lavakujundusega, siis käis ta autentsuse mõttes Valli Baari üles mõõdistamas. Etenduse kaudu sai loodud uusi kontakte ning juba varsti kutsuski Ott Sepp (kes oli näitlejaks lavastuses „Lood Viini metsadele“) Nelet koostööd tegema. Niiviisi samm-sammu haaval ongi edasine loominguline karjäär kulgenud.

Jimi teadis Nele juba aga varem. Nele kirjeldas nende sõprussuhet kui „sukka ja saabast“. Lähedane sõprusuhe tähendas teineteise mõistmist ja seda, et neil oli ka lavastusest „ Õhtute kuldne tolm“ üsna sarnane nägemus. Kindel oldi selles, et tahetakse teha atmosfäärilavastust. Von Krahli teater andis Nelele kunstnikuna vabad käed. Tema sooviks oli kujutata justkui lõpmatu ruumi illusiooni (Alliksaare luule elu ja surma temaatika) . Märksõnadena nimetas Nele veel terviklikkust ja orgaanilisust. Inspiratsiooni ammutab kunstnik looduslikest vormidest, mis selles töös väljenduvad. Ta tõi näitena „ The Fountain“(2006) filmi, mis on teda inspireerinud. Etenduse puhul oli veel taotluseks näitlejatöö ja lavakujunduse ühtesulavus. Näitelava valmimise protsessi käigus mõeldi sellele, kas lavakujundus võib hakata domineerima näitleja üle, kuid Nele oli endas kindel ning seda juhtuvaks ei pidanud. Küsimuse peale, et kuidas kunstnik ise seda ruumi valmimise järel tunnetas, vastas ta, et kuna ajaliselt oli neil seda tehes üsna kiire, ei jäänud tal võimalust seda niiviisi tunnetada. Materjalid mida lavastuse jaoks kasutati olid liiv, klaas ja peegel. Kõikidel nendel materjalidel on üks alge – liiv. See täidabki sellist tervilikkuse printsiipi .

Peeglite seina panemisel oldi Nele käest küsitud, et miks too fooliumit peegli asemel ei taha panna. Nele arvas, et foolium ei oleks materjalina ikka täitnud seda eesmärki/ideed, mis temal oli. Tagaside oli etendusele positiivne olnud ning enamasti kurdeti etenduste vähesuse üle.

"Õhtute kuldne tolm"

Foto: Jana Solom

Video: http://vimeo.com/channels/vonkrahl/55277918

Idee Pop-up näitusel osalemiseks tuli Iir Hermeliini (Draama 2013 festivali kuraator) telefonikõne järel. Pop-up näitusest tuleb lähemalt juttu allpool. Kuna etendusi oli vähe, siis andis osalemine näitusel inimestele veel võimaluse saada selle ruumikogemuse. Nele arvas, et näituse korraldamine konteineri meetodil oli tingitud rahalistest vahenditest.

Avalikust ruumist rääkisime samuti, aga mulle tundus, et Nele väga selle näituse kontekstis avaliku ruumi ei mõtestanud. Ta ütles, et avalikus ruumis on ta eelmisel Draama festivalil teinud performance'id. Nele nõustus väitega, et näitus võib igapäeva rutiinis olevat inimest ruumikogemuse kaudu mõjutada, luues uusi mõtteid, inspireerida. Tagasisidena oli boksi valvanu öelnud, et enamasti oli boksi sisenemine loonud ohho-efekti.

Fotod: https://www.facebook.com/NeleSoovaliDisain/photos_albums

Käsil olevatest projektidest vestlesime Rakvere teatri, nüüd juba esietenunud, lavastusest „Hobune, kes kaotas prillid, ära“. Natuke vestlesime ka Draamateatri ja Linnateatri koostöös valmivast lavastusest, milles toimub etenduse käigus näitlejate vahetus, aga kuidas täpsemalt ja millest see räägib jäägu esialgu veel saladuseks.

Pop-up näitus „27.“

Fotod: Stella Sillamaa, Lauri Kulpsoo

Maret Kukkuri kureeritud Pop-up näitus “27” oli koostöönäitus Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumiga. Näitus toimus selleaastase Draama festival raames. Kahekümmne seitsme kunstniku imelised maailmad mahutati ära 27-sse konteinerisse, mis paiknesid Tartu kesklinnas - Raekoja platsil ja Küüni tänaval.

Näitusel osalesid tegevad kunstnikud: Maret Kukkur, Liisi Eelmaa, Inga Vares, Tuulikki Tolli, Liina Unt, Marge Martin, Kristi Leppik, Arthur Arula, Anna Sui, Nele Sooväli, Jaanus Laagriküll, Epp Kubu, Kristiina Põllu, Silver Vahtre, Maret Tamme, Illimar Vihmar, Iir Hermeliin, Rosita Raud, Liina Tepandi, Reili Evart & Liina Keevallik.

Loometöö lõpetanud kunstnikud: Georg Sander, Meeri Säre, Eldor Renter, Voldemar Haas & Natalie Mei, Peet Aren, Aleksander Tuurand, Roman Nyman.

Maret Kukkur on Eesti Lavastuskunstnike Liidu esinaine ning ka ise tegev lavastuskunstnikuna. Intervjuu näituse kuraatoriga Maret Kukkuriga toimus meilivahetuse teel. (

Anneliis Lepp (edaspidi A.L) Alustuseks küsiksin, et kust tuli idee näituse tegemiseks?

Maret Kukkur(edaspidi M.K) Näitus tegemise idee oli õhus olnud vast pool aastat varem. Iir Hermeliini valimisega Draama Teatrifestivali kuraatoriks, tekkis suurepärane võimalussisuliselt põhjendatud näituse korraldamiseks teatrifestvali raames. Tähelepanu all oli stsenograafia.

A.L Näitusel ei olnud esindatud ainult elavate kunstnike looming, vaid kanende, kes on meie seast juba lahkunud. Kuidas toimus kunstnike valik?

M.K Näituse korraldas Eesti Lavastuskunstnike Liit, mis on loomeliit (ühendab professionaale) ja mille üheks eesmärgiks on ka tutvustada oma liikmete loomingut. Näitusel väljas olnud kunstnikud olid valitud vaba tahte printsiibist lähtuvalt, piiranguks vaid omapoolse kontseptsiooni olemasolu ja tahe. Ajaloolise osa valikul kehtis samasugune printsiip, aga ka ajaloolise perspektiivi näitamine päris algusest alates.

A.L Kas eesmärgiks oli kaasata enamus tegutsevatest lavakunstnikest?

M.K Ei ainult liidu liikmeid. Kuigi enamus professionaalseid stsenograafe kuuluvad Eesti Lavastuskunstnike Liitu.

A.L Kas kunstnikele anti vabadus konteineris tegutsemisel, või pidid nad lähtuma mingist kesksest ideest?

M.K Iga kunstnik esitas omapoolse kontseptsiooni, lähtudes ainsast piirangust – esitelda ennast

A.L Tänavune Draama festival kandis pealkirja "Ruumimaagia", kas see võis olla ka üheks inspireerivaks märksõnaks konteineri kujundamisel?

M.K Väga võimalik, et keegi kunstnikest sai ka sellest pealkirjast inspiratsiooni.

A.L Näitus paigutas ennast linnaruumi. Kuivõrd mõtestasite enda jaoks ruumi milles näitus asetses?

M.KNäitus paiknes absoluutses linnasüdames, jalakäijate peamagistraalil. Linnaruumi mõttes parimal alal, et lihtsalt ja ilma eelneva ettevalmistuseta astuda sisse erinevatesse maailmadesse. Kuna tegemist oli sisuliselt dessandiga, siis tekitas konteinerite väliskest oma koleda väljanägemisega tähelepanu, mida iga dessant õnnestumiseks vajab.

A.L Millest oli tingitud ehituskonteinerite valik ruumiloomeks? Kas oleks saanud ka kuidagi teisiti?

M.K Üks algideedest oli, et iga kunstnik saab endale oma personaalse ruumi,milles eksponeerida ennast kui kunstnikku, üks ruum läbi mille, end avada teistele. Personaalne egobox. Vaja oli leida 27 “ruumi-kesta”, mis oleks publiku jaoks äratuntava tähendusega, samal ajal viitaksid oma olemuselt ajutisusele- mida meie töö on (võrreldes arhitekti või skulptori jne.omaga ) ning omaksid mingil määral ühtset väljanägemist, et tekiks teravam vastandus erinevate personaalsete sisude suhtes. Ehitusoojakud, merekonteinerid tundusid meile parima valikuna.

A.L Kas lavakunstnikuna/kunstnikuna olete kokku puutunud avaliku ruumi mõistega. Mida see Teie jaoks tähendab?

M.K Avaliku ruumi all mõistan ma ruumi/ala/ paika, mida kasutavad vabalt kõik ja mille kasutamisel pole eesõigusi või eelistusi.

A.L Lavakunstnikud enamasti mõtestavad ja loovad ruumi ruumis(siseruumis). Linnaruum, mille füüsilised piirid ei ole võibolla nii tajutavad, kas see esitaks lavastuskunstnikule mingeid väljakutseid. Kas see oleks huvitav lavastuskunsntikule midagi avalikus ruumis luua?

M.K Lavastuskunstnikuna ruumi tekitamisel on reeglina põhjus (nagu ka arhitektid loovad ruumi kindlast funktsioonist lähtuvalt), selleks võib olla tekst (teatris) või ka vaba improvisatsioon või lihtsalt meeleolu, mida tahaks ruumiliselt kujutada. Ma ei näe mingit piirangut, miks ei võiks linnaruumi kujundajana kaasata ka lavastuskunstnikke.