Johan ja Maria Laidoneri monument Viimsis

Intervjuu Maria Freimanni ja Juhan Kangilaskiga, Laidoneride monumendi autorid

11.11.2013

Juhan ja Maria on praegu EKA-s III ja IV kursuse arhitektuuritudengid. Möödunud aastal osalesid nad Viimsi mõisaparki rajatud Johan ja Maria Laidoneri mälestusmärgi konkursil ja võitsid selle. Nende töö pealkirjaga "Taaskohtumine" valmis selle sügise jooksul.

Teose põhiosa moodustab 4 meetri kõrgune must graniitplaat, millest on välja lõigatud Johan ja Maria Laidoneri siluett - võetud fotolt, mis kujutab neid kodutrepil seismas. Nii ühendab mälestusmärk konkreetse abielupaari ja üldisema väravamotiivi - kojujõudmise -, mis sümboliseerivad paari ühtehoidmist keerulistest oludest hoolimata.

Intervjuu noorte arhitektidega algas käsitletavast monumendist, ent laienes monumentidele üldisemalt ja muutus kunsti, avaliku ruumi ja arhitektuuri üle arutlevaks vestluseks.

(allikas: http://www.restor.ee/index.php?lang=et&page_id=1&mod_name=news&action=view&mod_id=356 )

(allikas: http://www.tallinncity.ee/2602830/fotod-maria-ja-johan-laidoner-jalgivad-viimsi-elu/2632664 )

Miks te otsustasite sellel konkursil osaleda?

Maria Freimann: Me ei olnud varem kunagi ühelgi arhitektuurivõistlusel osalenud.

Juhan Kangilaski: See tundus hea ja mõnus jõukohane ülesanne.

MF: Mõtlesime, et kuskilt võiks algust teha ja kuidagi suhestusime selle temaatikaga.

JK: See oli hästi selgelt esitatud ülesanne, hästi suhestutav, palju koha- ja ajaloospetsiifikat, nii et oli võimalik hakata ideid arendama.

Konkursile laekus kokku 18 tööd, teise ja kolmanda koha preemia said kogenud kunstnikud koostöös välismaalastega; mis võis teie endi hinnangul teie võidule kaasa aidata?
MF: Meie töö suur tugevus oli kindlasti kohatundlikkus, et me seadsime mõisa tugevale kohale. Positiivsus! Kui me käisime [tööde] näitust vaatamas, siis auhindade üleandmisel hakkas [positiivsuse puudumine] kohe silma, isegi kui oli hea töö, näiteks III koha saanud „Raam“ – murtud raamid.

JK: Jah, selline raske temaatika oli sisse toodud, me proovisime leida ikka kõige positiivsemat sõnumit. Rõhutada mehe-naise kooselu, samas seda kohta – et kaks asja oleksid mõlemad esindatud.

Kui ma vaatasin teie tööd, siis mõtlesin ka, et see on oma kujundi poolest monumendi kohta tavatult helge. Tavaliselt, kui me mõtleme monumendi peale, siis see on midagi hästi harrast ja pidulikku ja sünget ja ranget. Kuigi terve selle konkursi teema rõhus helgele, kui lugeda kirjeldusi, olid teised tööd ikkagi kuidagi abstraktselt sünged ja rasked. Aga teie töö pealkirjaga  „Taaskohtumine“ ühendab endas nii väravamotiivi kui Johan ja Maria Laidoneri kodutrepil seismas, siin on ühtaegu nii läbi jalutatav puudumine kui siluetlik kohalolu. Kuidas te selle lahenduseni jõudsite?
JK: Alguses tegelesime abstraktse ideega, väravaga, üldistava saabumise motiiviga. Siis hakkasime proovima neid endid sinna sisse panna.

MF: Jah, kui me selle foto leidsime, siis turgatas. [monumendi kujundi loomisel kasutatud foto Johan ja Maria Laidonerist kodutrepil seismas]

JK: Järsku leidsime seal mingi seose.

Kui kaua biograafilise poolega tegelemine ettevalmistavas töös aega võttis?
JK: Võib-olla nädal-paar, rahulikus tempos.

Kas teil tekkis ka isiklik autobiograafiline seos? Vist isegi Viimsi Lehe artiklis on välja toodud, et  autorite nimed ja kujutatavate nimed põhimõtteliselt kattuvad.

MF: (muigab) Me leidsime nendega nii mõndagi ühist.

JK: See oli algusest peale väike naljakoht. Oli kohe huvitavam tegelda teemaga.

MF: Vahepeal tundus, et nad kuidagi nagu ise juhiks meid. Enam-vähem on saanud kokku kõik asjad. Olime ise ka hästi positiivselt üllatunud, et realiseeruski see, mida tahtsime, kuigi tee sinna oli üsna konarlik. Näiteks sinna kõrvale tuli pink, Rotary klubi tellitud.

JK: See lisas komplekssust, monument oli üksikasi, aga siis hakkasime tegelema selle kompleksiga, tekkis nii palju faktoreid, materjale juurde, millega tuli tegelda.

MF: Vahepeal tuli suur hirm ka.

JK: Ikkagi see tehniline pool: paljud ütlesid, et Hiinast tellimine, monumendi tehniline teostus, kas nii ikka saab, kuidas see välja tuleb.

MF: Skulptorid ise soovitasid näiteks teha betoonist ja katta üle graniitplaatidega. Kui me küsisime, kuidas siis selle silueti teeme, soovitati puruga katta. „Nii on see teostatav”. Aga nii, nagu meie tahame, ei tea, kas saab, kuidas seda üldse lõigatakse, oi-oi-oi.

JK: Tagantjärele tunduks just selline variant pigem hästi keeruline.  

Tunduks üldse mitte see. Mis mõjub, ongi see puhas must siluett ja kuidas valgused hakkavad graniidi peal läikima. Siit jõuame ka järgmise küsimuseni: praegu, kus „Taaskohtumine” ei ole veel päris valmis, on see esialgu hüpotees, aga millistes valgustingimustes, millisel aastaajal te ise oma tööd kõige meelsamini vaataksite? Kas sellised hüpoteetilised situatsioonid olid teil kavandades ka mõttes, kuidas monument paistaks sügispärastlõunal või talvehommikul pargis jalutades?

MF: See, et ta annab erineva efekti suve ja talve lõikes, on kindel. Kui lumi tuleb ümber tumedale plaadile, on see kindlasti midagi hoopis muud kui see, kui ta hakkab rohelisse suvisesse maastikku natuke ära sulama.

JK: Läbi nende peegelduste võtab [monument] keskkonna omaks. Poleeritud pind aitab, et ta ei oleks võõrkeha, vaid hakkab kohaga ise kaasa mängima.

MF: Jah, see oli lausa nagu üllatus meie jaoks.

JK: Jah, me ei osanud seda ise ette näha, milline poleerituse aste just mõjuks.

MF: Seda ei saagi lõpuni ette näha, seda me kartsimegi. Ja üks asi on juba need proportsioonid, renderdasime küll foto peale ja oma arust panime mõõtkavva, aga kas ta ka tegelikult... Kui esimene pärisasi sinu töödest realiseeriti, saad esimest korda aru, mis on arvuti ja pärismaailma vaheline suhe, kas suudad skaalad kattuma panna.

JK: See oli hea üllatus, et toimis.

MF: Me ise saime selle, mis tahtsime.

Kuidas te suhtuksite, kui teie tööd vaadeldaks koos Vabadussõja monumentidega? Kas te oleksite sellise klassifikatsiooni vastu?

JK: (paus) Ta kindlasti kaldub sellest teemast ikkagi kõrvale.

MF: Jah, ma ei näe seost.

JK: Ma ei usu ka, et seda on väga võimalik nendega kokku liigitada. Ajastu ja tegelastega saaks ilmselt ühist leida, võrrelda, näiteks teiste [Johan Laidoneri] kaasaegsete monumentide lahendustega. Aga ta jääb ikkagi teise teemasse. Ka abielupaari kujutamist on väga vähe, polegi nagu tehtud. Alati on ikkagi üks isik, rohkem isikukultuslik, aga siin on ka üldisem temaatika, lisakihistus sees.

Tunnistan, et see oligi mõnevõrra provotseeriv küsimus. Kuidas te suhtute Eesti varasemasse monumendikunsti? Kas see on pigem amorfne mass mõne eriti halva näitega või on mõni töö teid ka inspireerinud?

MF: Kui nüüd ausalt öelda, siis ma pole varem üldse monumenditemaatikaga tegelenud, polnud neid üldse jälginud. Mis on kurb iseenesest, sest järelikult teised suhtuvad ka neisse üsna neutraalselt või külmalt.

JK: Me pole ka järjepideva ahelana neid jälginud, kõik kipuvad olema natuke asi iseneses, iga skulptor on loonud tihti oma uut maailma.

MF: Jah, nad on hästi tihti asjad iseeneses ja võib-olla seetõttu ka kõnetavad vähem. Nõuab väga tugevat keskendumist, kui seal ees oled, seda maailma hoomata, mis on iseeneses loodud.

JK: Ei ole sidusat ahelat, mingit lugu läbi teiste monumentide.

See tähendab, et üksikmonument on väheinteraktiivne, nagu mingi post pargis, et ta ei suhtle inimesega?

MF: Jah. Aga ma arvan, me oleme ise halvad näited, näiteks mina olen ise hästi tähelepanematu. Kui kõnnin tänaval, ma tean, et enamus inimesi näevad rohkem enda ümber. See on nii isiklik minu puhul.

Aga maailma monumendikunstis? Võib-olla on midagi, mis on silma jäänud?

JK: Kindlasti me saime materjalikäsitluse osas julgust juurde, et niimoodi saab ikka graniiti käsitleda. Sealt võib-olla otsisime üldist tuge, mastaabitunnetust. Eestist oli raske leida tugipunkti, pinda, millele toetuda. Maailmanäiteid andsid tugevust, julgust juurde.

Kas teie arvates võib monument mälestamise asemel ka hoopis peitvaks saada? Kas ja millal võib monument muutuda ebaaktiivseks, hoopis unustatud elemendiks?

JK:  See kindlasti ei tohiks jääda liiga üksikuks, iseseisvaks, peaks säilima kontekstitundlikkus. Ka ülejäänud monumendiümbruse lahendus vahel ei soosi tema „kasutamist“, see võiks olla rohkem kutsuv, interaktiivne.

MF: Mul tuli praegu näiteks Marie Underi monument meelde. Monument ise, see kuju, on nagu ta on, aga ümbritsev lahendus mulle väga meeldib. Ta pandi kuidagi sinna Rahvusraamatukogu ette, natuke nagu nurga taha, eemale. 

See on üsna huvitav näide, sest ma käin viimasel ajal väga tihti Rahvusraamatukogus ja kui sa seda praegu mainid, on mul tunne „ahjaa, see on ka seal“. Uskumatu, ma olen seda ainult korra näinud, kui olen Tõnismäe poolt tulnud ja siis ka peaaegu spetsiaalselt vaadanud.

MF: Tegelikult, kui lähed sinna juurde või sisse – tegelikult saab sinna isegi sisse minna – seal on vesi.

JK: Saad hüpata plaatide peal.

MF: Interaktiivsus on seal sees.

JK: Asukohavalik on väga oluline, inimene ei viitsi eriti oma igapäevatrajektoorilt kõrvale kalduda, oluline oleks pigem proovida ta teed rikastada. Kui peab eraldi kujuni minema, see ei ole väga mugav.

See ilmselt töötab vastu ka paljude Vabadussõja monumentide puhul, mis on tõesti kuidagi keset parki, nii et kulged mööda. Kui just seal sees ei istu, siis ei näegi seda. See mulle ka teie monumendi juures meeldis, et ta on nii nähtaval, mitte kuskil [Viimsi] mõisa juures. Oli peaaegu nagu vaikimisi arusaam, et monument on kuidagi weg. See asukoht oli vist konkursitingimustes ka soovituslikult sees?

MF: Oli soovituslik, jah, aga paljud muutsid seda. Konkursil oli veel väga häid töid, aga mõne töö suur miinus oligi asetus nagu suvaliselt pargi keskele.

JK: Jah, ei oldud suhestutud nagu mitte millegagi.

MF: Vallale endale oli hästi tähtis, et see jääks tee pealt näha. Monument oleks võib-olla juba praeguseks valmis, aga auk kaevati natuke eemale, seal on mingid tiigid mõisa pool, enam-vähem nende vahele, sarrus oli sisse pandud. Aga [Viimsi selleaegne vallavanem] Haldo Oravas on ise arhitekt. Meie nägime ka ette rohkem tee poole, aga asukoht oli nihkunud mõisa poole, sest Elioni trassi peale ei saa ehitada. Kui trassi ümber tõsta, läheb see teise monumendi hinna maksma.

JK: Tänu sellele, et Haldo Oravas oli arhitektiharidusega, suutis ta seda näha ja samas oli tal ka piisavalt võimu.

MF: Tema, jah, surus viimasel hetkel mitmeid olulisi otsuseid läbi, mida mittearhitekt ei oleks teinud, kellel poleks olnud nii hingeasi tuua monument tee juurde, et see oleks nähtav.

Aga üldisemalt avaliku ruumi juurde: eriala poolest arhitektidena paiknevadki teie teosed rohkem või vähem avalikus ruumis, aga kui te positsioneeriks ennast kunstnikena, kes tegutsevad mingis teises meediumis, siis kas avalik ruum teose asupaigana oleks pigem piire seadev või piire avardav? Kas see kitsendaks loomingulisi valikuid või inspireeriks kuidagi?

MF: Inspireeriks.

JK: Pigem ikka inspireeriks, kindlasti. Sest avalikkus, kus inimesi liigub ja on võimalik teosest vahetumalt osa saada, annab kindlasti palju juurde.  

Kas mingi koha spetsiifika töötaks ka kaasa?

JK: See annaks võimalusi arvestada, teha seeläbi asja huvitavamaks, sisuga intensiivsemaks.

MF: See on meie vastus, sest meid on ikkagi treenitud niimoodi, et haarame kogu aeg ümbrusest enda inspiratsiooni.

Jah, kui ma arutlesin, kuidas võiks avalik ruum loomingulist isiksust mõjutada, siis mõtlesingi, et teie olete ju arhitektid – see on ilmselt algusest peale teine suhe.

JK: Huvitav näide on see kuppel, mis Vabaduse platsil oli, kus vahetusid aeg-ajalt kultuuritegelased – see jõuab inimesteni nii palju rohkem. Galeriiruumis see oleks jõudnud ka teatud seltskonnani, aga lõppkokkuvõttes jäänud palju vähem üldsusele silma. Läbi selle saab kunst rohkem üldsusega kokku, ta ei jää kitsaks siseringi asjaks.

Nii et kunstnikud peaksid märksa rohkem selle sfääriga tegelema, on loo moraal? Teisest küljest on arhitektuur selline valdkond, mille kohta on öeldud, et seal on igaüks asjatundja. Avalik sfäär on ka eriti terav kokkupuutepunkt, galerii on turvalisem.

MF: Ma arvan, et minu enda idee siin maailmas eksisteerimise kohta on ikkagi pigem tekitada mingeid võnkeid kui minna kuhugi turvalisse keskkonda.

JK: Pigem luua uusi sidemeid ja tihendada kultuurilist suhtlust läbi oma tegevuse, võrgustikku pigem arendada, tihendada, selle asemel, et midagi kuhugi ära laduda, peidus olla. Kokkuvõttes aktiviseerib see üldiselt inimesi rohkem. Võib olla ka kaudne mõju, mida kohe ei saagi aru.

Kunst elevandiluutornis ei toimi nagu eriti, jah?

MF: Ma arvan, et kindlasti mõne jaoks toimib, aga kas ta on siis justkui kunst kui hobi või?

JK: Jah, tõesti nagu mingi asi, mida teed kodus või lähedastele sõpradele.

MF: Või sellele ringkonnale.

JK: Suures mastaabis ikkagi killukesele inimestest. Miks mitte võtta see julgus ja suurem väljakutse tegeleda suurema kontekstiga, kui see vähegi võimalik on.

MF: See on arhitekti nägemus...

Arhitekti nägemus kõlab siin suhteliselt tugevalt läbi. Aga see on vist üsna teine lähenemine kui näiteks performance’i- või maalikunstnikul?

MF: Need on, jah, üsna erinevad. Me näeme ka seminarides – me Juhaniga käime kogu aeg üldainete erinevates seminarides, et saada teised vaatenurgad kätte, tegelikult on arhitektidega koos üsna igav istuda – et me oleme küll üks ülikool, aga need mõttemaailmad on nii-nii kaugel üksteisest.

Kunstiteadlased on ilmselt teine väljatõstetus, kogu kunstnikkond on justkui seal vahepeal. Sellest võiks iseenesest ühisosadega skeemi teha. Ma arvan, et arhitektidel ja kunstiteadlastel oleks päris suur ühisosa võrreldes sellega, mida kunstnikud vaatavad teistmoodi, mingi kontseptuaalsuse või suurema pildi osas? Võib-olla arhitektid peaks rohkem avalikku ruumi vabade kunstidega täiendama, sest neil on suurem julgus selles sfääris midagi teha, aga samas ka kunstilised vahendid?
JK: Jah, eks sellest ole iseenesest palju räägitud, et arhitekt on tänapäeval üsna palju justkui mingi tellimuse täitja, samas kunstnik genereerib tihti ise mingit uut nähtust, keegi ei pea talt seda nõudma. Arhitektide puhul on püütud rääkida ka sellest, et arhitekt võiks ise püstitada ülesande, ise lahendada, ise selle avalikkuse ette tuua. Selle sfääriga võiks küll rohkem tegeleda.

MF: Teine asi, mis mul pähe turgatas, on interdistsiplinaarsus. Praegu me ei tee koostööd vabade kunstnikega, aga miks me ei võiks rohkem teha?

JK: Luua näiteks mingi ühine suurem installatsioon, mis arvestab mõlema eriala tugevused sisse.

See on huvitav, et vanasti käisid vabad kunstid arhitektuuriga kokku, skulptuurid on maja küljes ja maalid seinas, aga tänapäeval on kõik sealt küljest justkui ära jooksnud ja siis hästi kaugel eraldi. Kas neid võiks mõnes mõttes kokku tagasi tuua?

MF: Jah, võiks küll.

JK: Mingi ühtne loogiline keskkond, mis on jätkuv, et ei oleks üksiknähtused kuskil ruumis.

Skulptuur on tänapäeva majadest kuidagi hästi eraldi jäänud. Näiteks see „Hämarik“ Viru keskuse nurga peal...

(naer)

MF: Mulle meenub ühe fotograafi pilt: kui EKA maja oli veel püsti, oli seal küljes hästi palju pangareklaame ja muid absurdseid asju. On foto hästi hea nurga alt, kuidas „Hämarik“ on nende reklaamidega koos – see oli veel masu alguses. Oli leitud see nurk, kus „Hämarik“ tegi oma tööd.

JK: Ainult see nurk.

MF: Kuidagi nagu töötas ruumiga...

JK: See 15 minutit kuulsust...