Intervjuu Flo Kasearuga

Mis oli "Vabaduse plakati" algidee?

Ma olin tol ajal veel üliõpilasesinduses. Tehti teatavaks uudis, et vabadussamba konkursi võitja on selgunud ja siis hakkas diskussioon. Normaalne muidugi oleks nii, et arutelu kestab juba enne ja alles siis tuleb selle arutluse põhjal otsus. Nii mina kui mu sõbrad olime kõik selle kavandi vastu ja tahtsime oma vastuolu väljendada n-ö tudengi tasemel. Õppejõud kirjutasid ajalehtedesse, aga tundsime, et see jääbki kuhugi kõrgele meedia tasemele. Tahtsime protestida ja näidata enda poolset arvamust rohujuure tasandilt. Saime kokku ning tekkiski plakati idee. Tahtsime teha midagi sellist, kus saaksid ka teised inimesed osaleda. Plakatid jätsime enamus tühjaks, nii et inimene tänavalt saab näidata, mida tema vabadusest arvab. Vabadussamba valimisel oli tekkinud suur konflikt ja lõhe, osad olid vastu ja teised poolt. Tekkis küsimus, et milline see visuaal võiks siis vabadusele kui sellisele olla. See plakat andiski inimestele võimaluse ise midagi kritseldada või kirjutada. Me ei oodanud, et keegi tuleb lagedale meeletult hea kavandiga ja see valitakse välja. Aga kuna oleme visuaalsed inimesed, siis tahtsime, et kõik saaksid kiirelt midagi visandada ja anda märku, mida nad sellest arvavad.

Plakati ülaossa tuli kiri “VABADUS” ja all oli väikselt “Kuulutame välja konkursi parima lahenduse leidmiseks”: just parima lahenduse leidmiseks, sest see lahendus, mis leiti, ei olnud meie arvates parim. Selle tagajärjel läks ühiskond pooleks: osad olid väga konservatiivselt selle poolt ja teine seltskond ei saanud üldse aru valitud samba visuaalse lahenduse adekvaatsusest. See ei ole meie jaoks kuidagi vabaduse sünonüüm, vaid see on väga religioosne ning meenutab pigem fašismi sümbolit. Lisaks pole parim ka materjalivalik: klaas võib kergelt puruneda jne. See kõik on väga problemaatiline. Tegelikult, kui me seda projekti tegime, siis lootsime, et see kavand ikkagi ei teostu. Ettevalmistused veel käisid ja kuna seda debatti oli igal pool nii palju, siis tõesti uskusime, et kui teeme selle aktsiooni, siis äkki see aitab kaasa ja näitabki, et inimesed on sellele vastu.

Mis on selles töös eristuvat võrreldes sinu ülejäänud loominguga?

See on üks esimesi töid, kus me tegime kõike väga illegaalselt. Tegime seda öösel ja see oli minu ekskuti auto, millega ma ringi sõitsin ning kõik oli üleni liimilaga all. Pidi pidevalt vaatama ega politsei kusagil ei ole. See oli täielik adrenaliinilaks. Ma ei ole pärast ega enne seda projekti teinud nii ebaseaduslikku asja.

SL Õhtulehes olid mitu korda järjest uudised, et vabaduseplakati tegijad on siiamaani tabamata. Nad tahtsid meid hirmutada sellega, et politsei tõesti otsib meid taga ja algatati väärmenetlus. Mina kui viieline inimene, keskkooli kuldmedaliga lõpetanu.. ja nüüd otsitakse mind väärteo menetlusega taga. Mul ei ole ühegi teise kunstiprojektiga nii juhtunud. Selles mõttes on see ikkagi väga eriline. Me panimegi osad plakatid illegaalselt teiste asjade peale: seda ma ei ole ka varem teinud ja ei tea kas enam teeks. Ei ole nii, et ma jäängi kunstnikuks, kes paneb võõraste pindade peale oma töid. See oli lihtsalt sellel hetkel vajalik.

Kas avalikkuse reaktsioon täitis teie ootuseid?

Kuna me vaikisime, siis ei teatudki tegelikult, kes selle projekti taga on. Online ajalehed said üpris kohe pildid kätte ja panid üles, seega sai see päris palju kajastatud. Keegi ei pakkunud, et selle taga on kunstnikud, vaid arvati, et selle taga on poliitrühmitus, ala PunaMustad. Arvati ka, et mingi reklaamikampaania: nohureklaam - vabadus jms. Sellel ajal ei toimunud kunstis eriti aktsioone, nagu nt praegu tehakse Polymeris selliseid plakateid, mis on vana šriftiga. Aga üldiselt ei osatud seostada, et see asi on tehtud kunstnike poolt.

Ma arvan, et me ei mõelnud eriti läbi, mis sellest pärast saab. Reaalsus oli see, et tegelikult hakati kohe neid plakateid maha võtma, kuna lihtsalt poliitilisel tasandil kardeti, mis võib edasi saada, kui nad jäävad. Enamus olid pandud ka mingisugustele erafirmade reklaamide kohale. Nad pidid need maha võtma, et taastada nende plakatid, kes on selle pinna eest maksnud. Need võetigi üpris ruttu maha ning kui sa ei tea, kes on asja taga, siis see on ilmselt natuke hirmutav ka. Tagasiside jäi üldiselt online uudiste ja pigem jutu tasemele. Ma arvan, et meie jaoks läks ta päris suure kella külge ning selles mõttes nagu toimis. Lahe oli see, et ei teatud kohe, et tegemist on kunstiprojektiga ja see ei olnud kajastatud lehe kultuurileheküljel, vaid SL Õhtulehe esilehekülgedel, kus ongi näiteks kriminaalsed ja päevapoliitilised uudised. Ehk see ei olnud süütu turvaline maal kusagil galeriis seina peal, nii et kõik kirjutavad arvustusi sellest, vaid ei teatud, millise ajalehe leheküljele seda panna. See oli selle projekti puhul teistmoodi ja tore.

Räägiks natuke ka tööst „ESC“. Mis oli selle algimpulss? Põnev ja küsimusi tekitav on ka Hipodroomi intsident kogu asja juures.

Ma alustasin Hipodroomist ja kuna käisin üks õhtu varem ka proovimas, siis arvan, et kuna seal on hullumaja lähedal, siis võimalik, et mõni patsient, kes seal jalutas nägi minu proovi pealt. Ehk ta nägi, et minu hobune jookseb vabaduses ja siis otsustaski päris hobused vabadusse lasta. Järgmise päeva hommikul ilmuski uudis. Mu ema elab Pärnus ja ta luges seda ning küsis, et kas see on minu video kohta. Alles siis ma selle avastasin ja muidugi üllatusin. Ma lugesin algul ainult uudist ja alles pärast vaatasin linki. Nagu selgus, siis tegelikult oli jutt päris hobustest mitte minu teosest ja see on tõesti väga müstiline kokkusattumus. Ma alguses mõtlesin ka, et ma monteerin selle oma videosse või panen paralleelselt jooksma, kuna sain kaks telefoniga filmitud videot sündmuse pealtnägijatelt. Aga lõpuks tundsin ikkagi, et seda ei ole vaja, sest mul oli oma terviklik idee juba olemas. See lihtsalt jäigi loona sinna taha.

Aga algne idee kasvas välja sellest, et meil oli kooli raames tund, kus tuli midagi linnaruumis teha. Samal ajal keerles mul peas see, et toimusid igasugused osturallid ja muud asjad: loomad ja maskotid linna peal jne. Mõtlesin teha loomajälgi linnaruumi, kuid ma ei tahtnud seda kuidagi kahjustada ja siis tuligi mõte, et teha projektsiooniga grafitit. Mul oli alguses mõte, et võtta Tallinki hotellis ruum ja näidata Viru keskusele graffitit ning kui tekib mingi probleem, siis saab selle vajadusel ära lõpetada. See on ajutine ning see ei kahjusta midagi. Aga siis leidsingi tehnikapoest voolumuunduri, millega saab autosse seada projektori nii, et on võimalik liikuda ja tulemuseks on liikuv grafiti. Olen ise Pärnust pärit ja lapsepõlves käisime palju Haapsalus Valge Daami ilmumist vaatamas: see müstilise valge hobuse sümbol tuli kuidagi sellest kõigest kokku.

Kaua filmimine linna peal kestis?

See oli ühekordne ettevõtmine. Teekond algas Hipodroomilt ja lõppes Lasnamäel. Video on umbes 15 minutit pikk ja teekond kestiski umbes sama palju: seal filmis on enamus sees. Seal on kaks autot ja üks "hobune". Mõlemast autost on kaamera ja kui üks auto kaob ära, siis teine auto filmib. Meil oli vaja, et päike sel hetkel tõuseks. See on juunikuus umbes öösel kell kolm tehtud ja video lõpus ongi päike juba üleval. See on vahemik, mil päike hästi kiiresti tõuseb ja lõpus saabubki päev ning vaataja ei näe enam valget hobust.

Kas siin oli taustal ka seos, et linnavalitsus võttis ööseks valgustuse ära..?

Jaa, see oli nagu lisa seal juures. See ei ole see, millest ta algimpulsi sai, aga see oli hea kontekst. See räägib ka valgustusele kaasa: tänu sellele paistis mu hobune nii hästi välja. Mõnes mõttes peaksin Edgarit tänama, aga see on ka muidugi töö kriitiline pool. Teos räägibki sellest, kuidas inimene näeb linna ainult läbi selle hobuse valgustatud silueti.

Lisaks on siin oluline mõte, mis seotud Pärnuga: Pärnus on see ossikultuur hästi suur. Ma ise olin ka sageli sõpradele kaine autojuht, purjus mehed tahtsid saada ühest bensujaamast teise ja mina siis sõitsin. Mul oli vaja harjutada lubade saamiseks. Sõidan ühest bensujaamast teise ja nemad lihtsalt joovad, selline seal öösiti ongi. Sellepärast on see BMW ka videos, et Pärnus on väga palju bemme.

Ehk selline vastandumine: puhas loodus vs ossistunud linnakultuur?

Tegelikult jah ning lisaks kõik, mis "võib öösel juhtuda". Kuna see hobune tahab põgeneda, siis sealt ka teose nimi „ESC“ nagu escape. Hobune tahab linnast põgeneda ning võib olla tahavad seda isegi mõlemad: hobune on ka n-ö auto hing. Mul on tegelikult see lugu ka seal, et mu väga hea sõbranna suri keskkooli lõpus autoõnnetuses ning ma arvan, et see on sinna videosse kuhjunud. Auto ja hobune on kogu aeg paralleelsed ja seda näeb ainult öösel. Sõbranna suri ka öösel, ning öösel on hinged näha. Samas on ta ka vabaduse sümbol, kujutades hobust lihtsalt jooksmas ja pakkudes pealtnäha võimalust minna ükskõik kuhu. See on mis iganes fantaasia, mida päeval ei ole.

Kas ka „O“-d võiks siduda sinu töid läbivasse vabaduse temaatikasse?

Kindlasti võib. On sul siis valge hobune või "must auk". See on natuke nagu vastand ja vastandid räägivad ka oma vastanditest. Musta augu eest peab ka põgenema; samas pole see nii otseselt sama, vaid selle musta palli, augu või skulptuuri algne mõte oli see, et ta liigub ka ringi nii, nagu hobune linnaruumis. Kui ühega käisime autoga sõitmas, siis teisega käisime nagu koeraga jalutamas. Kui oli kultuuripealinna suvi, siis peaaegu igapäev käisime sellega erinevates kohtades, tutvustasime talle Tallinna linna. Lisaks tutvustasime inimestele olukordi, kus võib midagi äkitselt ilmuda. Ehk kui sul tekib järsku mingi kummaline asi kuhugi ette ja sa ei ole sellest informeeritud. See on nii sümptomaatiline Eesti poliitikale. Erinevates kohtades oli see pall erineva iseloomuga, kusagil oli see meelelahutuslik, teises kohas aga väga provokatiivne, blokeerides tee jne. Kusagil suunas see tähelepanu mingile kohale linnas või siis mõõtis linnaruumi. Me mängisime läbi erinevad stsenaariumid, et mis võib juhtuda.

Kas „O“ peaks pigem linnaruumi lõhkuma, tekitades sinna tühikut või üritab see hoopis linnaruumi võimalikult loomulikul viisil täita, luues uue ruumi, milles on ise üks osaline?

See olenebki sellest, et kus ta parajasti oli. Kuid ilmselt ta pigem lõhub linnaruumi, sest ta ei ole väga loomulik. Me demonstreerisime pigem olukorda, kus inimesele satub mingi suur monstrum ette, mis tegelikult ei ole väga loomulik. Me mängisime ka võib olla väga ebameeldivad situatsioone läbi ning selles mõttes pigem provotseerisime publikut.

Tundub, et „O“ külastas linnaruumis nii avalikumaid kui ka peidetumaid kohti, kas sellel oli teie jaoks ka mingi eraldi tähendus? “O” ei olnud ainult läbikäidavates kohtades, vaid ka kohtades, kuhu inimene võib olla muidu ei lähegi, kas siin oli oluline avaliku ja privaatse ruumi seos?

Ei olnud. Me puhusime ta täis ja rändasime temaga ringi niikaua kuni ta enam vähem kestis. Seejärel tegime luku lahti, panime kotti ja läksime koju. Ideaalne variant oleks, et oleksime ta valmistanud kummilaadsest materjalist ja kinkinud linnale. Ehk igaüks võiks temaga teha, mis tahab: panna ta omale koduaeda või naabrimaja ukse ette. Idee oli, et kingime skulptuuri rahvale ja see on pidevalt ringluses, kuid see oli teostamatu, sest ta võib hakata veerema ja tuua niimoodi kaasa õnnetusi.

Mõtlesime muidugi, et kuhu ta visuaalselt sobiks ja kus tal oleks mingi suurem tähendus. Ma arvan, et me otsisime võimalikult erinevaid kohti. Kuna see oli LIFT11 raames, siis tuli esitada kindel koht, kuhu sa tahad skulptuuri teha. Algimpulss tuligi sealt, et mul olid telekast need sambakarnevalid meelde jäänud ja see, kuidas nad suurte rataste peal mööda tänavaid ringi liiguvad. Mõtlesin, et võiks ka sellise liikuva asja teha: see on liikuv ja võimalikult abstraktne. See ei ole monument, vaid pigem vastuolus spetsiifiliselt skulptuuri või monumendi kui sellisega, ning selle kaudu räägib see ka linnaruumi pandud monumentidest väga palju. „O“ eesmärk oli pigem olla võimalikult anti-konkreetne: võimalikult ümmargune, nii, et vaataja ei saa kusagilt kinni hakata.

Aga kui vaadelda sinu loomingut laiemalt, siis kas sinu tööd rõhuvad rohkem protsessile ja idee väljakasvamisele või pigem mingile abstraktsele tulemile, mida nad lõpuks tahavad esitada või tahes-tahtmata esitavad?

Ma ei saa öelda, kumb on olulisem. Kindlasti on väga oluline kontekst ja lugu, mis vahel võtab rohkem aega ja vahel vähem. Aga kindlasti on väga oluline ka lõpptulemus, sest mul ei ole olnud kunagi see mõte, et ma esitleks publikule ainult protsessi. Kuigi selle palli puhul on tõesti see, et ta oligi mõeldud pigem performance’ina. Mõnikord on ka olulised need fotod, mis on dokumentatsioon sellest sündmusest, kuid enamasti ei ole mõeldud, et projekt ise seisnebki nendes fotodes.

„O“ on võib olla see näide, kus n-ö protsess ongi teose põhituum? See pall ise ei oma ju füüsilisel kujul suurt tähendust..

Jah, ma arvan ka, et oluline oli see toimumishetk. See moment, kui sa näed, et järsku tuleb mingisugune suur must asi sulle vastu. See on kogemusena kindlasti palju lahedam, kui vaadata pärast neid fotosid. Fotod on ka okei, aga need mõjuvad ikka hoopis teistmoodi. Läbi fotode on ta kuidagi filmilik; „O“ on nagu mingi tegelane, kes käib mööda linna ja teeb seal oma tegusid: blokeerib, naljatab ja hirmutab inimesi. Aga kui sa näed teda päriselt, siis on hoopis teine tunne; sellel on ilmselt sarnane efekt nagu teatris: kui näitleja karjub sulle näkku, siis on hoopis teine tunne, kui sa vaatad pärast etendusest videot.

Kuivõrd oluline on sulle kunstiteoste suhestumine avaliku ruumi sotsiaalse ja poliitilise kontekstiga? Kas üks kvaliteetne kunstiteos avalikus ruumis peaks tingimata mängima olulist sotsiaalset rolli?

Ei, ta kindlasti ei pea mängima ainult sotsiaalset rolli, see on maitse asi. Mulle lihtsalt meeldib, kui seal on mingisugused reaalsed kontekstid ja see suhestub, kommunikeerub ka end ümbritsevaga. Ma ei ole selline kunstnik, kes teeb asju nullist. Alguses, kui ma bakalaureuses maalisin, siis ma tõesti tegin nii, et läksin oma kooli stuudiosse ja lihtsalt hakkasin maalima: leidsin ilusad värvid ja kõik oli tore. Aga kui ma käisin Berliinis, siis õppejõud ütles mulle, et mul ei ole mõtet talle maalida. Tegemist oli installatsioonikunstniku Rebecca Horn-iga, kes arvas, et ma peaks tegema midagi muud ning tal ei ole mõtet mu maali hinnata, kuna ta ei tea sellest midagi. Niimoodi hakkasingi muid asju tegema ja pärast seda ei ole ma enam eriti maalinud.

Aga oluline on kõigepealt ikkagi idee ja siis kontekst. Ideed tulevadki nii, et sageli on mingisugused asjad või probleemid õhus ja siis kunstnik tegutseb nende najalt. Iga skulptuur või monument on ikka mingil tasandil poliitiline, olles mõne ajastu märk. Mind isiklikult ei häiri see üldse. Mulle väga meeldib poliitika ja ma olen ka olnud ühe parteiga seotud. Olen kandideerinud Pärnus, nimelt tahtsin kunagi saada kultuuriministriks. (naerab).

Millise parteiga?

Sotsid. (naerab). Selles mõttes mulle läheb poliitika korda. Seal on muidugi ka väga palju jama ja sellepärast ma ei läinud poliitikaga edasi, sest see on lihtsalt kompromisside maailm. Minule kunstnikuna see ei meeldi, kuna kui olen individuaalne kunstnik, pean saama teha täpselt seda, mida tahan. Aga see poliitiline aspekt mulle väga meeldib ja ma otsin aina rohkem seda, et mu tööd oleks seotud sellise aspektiga. Ehk kui sul on poliitiline kontekst või atmosfäär, kuhu sa oma töö teed, siis see annab minu jaoks teatud tuge juurde: siis töö kuidagi õigustab ennast ja suhestub erinevate nähtustega, nii poliitilisel kui sotsiaalsel tasandil. Nii tekivad need ühendumiskohad erinevate vaatajate jaoks lähtuvalt nende taustast ja poliitilisest suhtest.

Kuid kui lood midagi avalikku ruumi, siis kui oluline on sulle suhe publikuga?

Kui ma midagi teen, siis loomulikult tahan kuulda, mis ka teistele meeldib. Kuid ma ei tee asju ainut selle pärast, et saada reaktsiooni. Mind ei paelu ka asjade tegemine sarnasel viisil, nagu olen juba teinud. Seepärast otsin pidevalt uusi kohti. Näiteks ma olen teinud majamuuseumi ja sageli teen ka oma töid avalikku ruumi. Me teeme praegu ka graafilise disaini tudengitega ajaleheformaadi sees oma näitust. Mulle meeldib avastada uusi kohti, nii, et mul endal oleks ka põnev. Ma arvan, et mul on väga erinevad projektid ning mul ei ole mingit ühte teemat, mida ajan. Kogu aeg on uus asi, sest vastasel juhul ma lihtsalt väsin ära, olen sellise kärsitu iseloomuga. Sellepärast ei viitsi ma ka enam galeriides näitusi teha, sest seal on see olukord nii turvaline. Kunstnik panebki oma maali seina ning kolme nädala pärast võtab selle maha. Mulle meeldib publikut provotseerida, ning siin on ka hea näide minu majamuuseum. Kui ma kutsun publiku endale koju, siis see näitab selgelt seda, et ma tegelikult otsin suhet ja kontakti ning eksperimenteerin nende ja iseendaga.

Traditsioonilised näitusepaigad/galeriid on justkui ammendunud?

Eesti kontekstis ei ole see tõesti enam eriti põnev. Sellepärast tegin ka majamuuseumi, kuid sellel on ka muud, sotsiaalsed põhjused. Ma ei ole teinud nt isikunäitust kusagil Draakonis või Hobusepeas. Seal tuleb ka renti maksta, aga selliste asjadega ma kaasa ei lähe, sest kunstnikuna ma ei saa mingit kunstnikutasu. Mille eest ma peaksin siis renti maksma? Selle tõttu mõtlengi erinevaid lahendusi välja. Kodus ei pea ma renti maksma ja ka siin saan publiku näitusele kutsuda. Mulle meeldib uusi süsteeme mõelda, mis oleks minu jaoks loogilised ja mul ei ole vaja teha näitust galeriis just näituse tegemise pärast, vaid mulle on olulised need põhjused, miks ma kusagil midagi teen. Koht ja kontekstispetsiifilisus on väga oluline.

Kui vaataja soovib mõista sinu edasiantavat kogemust, siis millest peaks ta alustama?

Kindlasti peaks ta olema mõnusa huumorimeelega. Ma arvan, et ma ei tee oma töid surmtõsiselt ning igas töös on natuke sees irooniat. Ma näen küll vaeva, aga asi peab olema lõbus ka; mõnusalt terav, kriitiline ja natuke irooniline. Pole mõtet võtta sellist hoiakut, et kõik on tõde, kuigi see ausus on seal ka, tahes-tahtmata.

Kui inimene mu töid vaatab, siis ta peaks valmis olema kontseptuaalseteks asjadeks ja selleks, et jõuda asja ideeni. Mul jääb järjest vähemaks seda esteetilist poolt. Sellepärast olen ka video peale üle läinud, et nii saan kasutada seda olemasolevat taustsüsteemi. Maalides oli alati küsimus, et mida taustale maalida jne. Mingi hetk ma ei saanud enam aru selliste valikute tähendusest, see tundus kuidagi pseudo. Kui teen videot, siis mul on näiteks reaalne taust olemas ning ma ei pea nägema vaeva selleks, et tekitada sinna midagi kunstlikult, lihtsalt täitmise pärast. Nii saan kasutada juba olemasolevaid asju koos kontekstiga. Seega, vaataja peaks lihtsalt olema valmis kaasa mõtlema ning mitte pettuma, kui ei saa esteetilist naudingut. (naerab).

Köler Prize’i 2012. a. kataloogis on viidatud ka sellele, et sind huvitavad nihked, möödarääkimised, arusaamatused ja nurjumised inimsuhtluses. Kas siin on mingi tõetera sees ja kui see nii on, siis mis sa arvad: millest see tuleneb?

“Nihe” on tõesti õige sõna, sest kui ma panen näiteks tuletõrjeauto aeglaselt sõitma, siis seal on kindlasti see nihe sees. Ka töös „Estonian dream“ on peategelane Ameerikas, olles ise aga pärit Eestist. Tal on justkui splitted identity, olles kahe vahel ning “elades” samal ajal hoopiski internetis. Ta võikski Teksases rahulikult elada, aga ta tahab maailma parandada ja seal on ka mingi nihe sees. Neid näiteid on veel mitmeid.

Ma arvan, et mind huvitavadki sellised nihkeleiud. (naerab). Tegelikult ei ole ju algselt seda nihet, aga siis ma panengi olukorra visuaalsesse vormi, mis on ka n-ö nihkes. See nihe võib olla ka lihtsalt mingi sünonüüm huvitavale tugevale visuaalile. Niisama tavalist hetke pole mõtet filmida, ma ei ole dokumentalist. Kui on mingi asi, siis tuleb talle vint ümber keerata, et kogu situatsioon tekitaks rohkem uusi mõtteid.

Lõpetuseks küsiks: milline teos sinu loomingust tundub sulle endale kõige õnnestunum? Miks?

Ma ei tea, oleneb tujust. Kuna kõik on nii erinevad, siis on raske ühte välja tuua. Võib olla viimase aja suurimatest projektidest ongi olulisem majamuuseum, kuna ta on üks suuremamahulisemaid ja hõlmab nii palju erinevaid aspekte, mis on mulle hetkel aktuaalsed; näiteks see vabakutselise kunstnikuna elamise ja töötamise teema, ning ka koduteema. See on praegu hingelähedane ja plaanin sellega veel edasi töötada.