DEKLARATSIOON
Me oleme vaid peegelpilt sellest, mida praegune linnavõim teeb. Nimelt: pealiskaudsus ja populistlik mõttelaad, mis ei esinda enam ammu inimeste, isegi ka mitte enam inimgruppide (näiteks erakondade) vaateid ja huvisid. Tegemist on ametkondade sisemiste intriigide, karjäärivõitluse ja staatusemängudega.
Me oleme vaid peegelpilt sellest, mida praegune linnavõim teeb. Nimelt: pealiskaudsus ja populistlik mõttelaad, mis ei esinda enam ammu inimeste, isegi ka mitte enam inimgruppide (näiteks erakondade) vaateid ja huvisid. Tegemist on ametkondade sisemiste intriigide, karjäärivõitluse ja staatusemängudega.
Ja me oleme peegelpilt just nimelt selles mõttes, et kui linnavalitsus sodib tänavaid maksumaksja raha eest, otsuseid tehakse kaua ja sellele vaatamata on nad lollid ja mängus on huvid, siis meie ostame kiiresti guašši, kohe ja ainult oma raha eest, otsustame ruttu ja meil pole huvisid, vaid meil on huvitav. See ongi peegel. Peeglis ongi ju kõik vastupidi...
Kuid sisuliselt on asi sama. Nii linnavalitsus kui meie justkui eksperimenteerime, algul teeme ja siis vaatame, mis saab. Ja meie võime ja meie peame niimoodi. Aga linnavõim peaks ja võiks vastupidi.
Meid oli seitse ja me olime ratastega. Seega ei esindanud me kindlasti seda jalgratturid versus autod versus bussid versus trammid versus lennukidversus laevad mängu.
Vastupidi, see ongi ju see, mida linnavalitsus tahaks: lõhestatust, et juhtida tähelepanu tegelikust olukorrast eemale. Sest kui erinevad ühiskonnagrupid kisuvad omavahel, siis jääb linnavalitsusel aega oma lollide ja mõttetute vangerduste tegemiseks.
Tegelikkus jääb aga samaks: pole jalgrattateid, auklikud ja mõttetult kitsaks ehitatud linnatänavad, 1. septembriks joonimata vöötrajad, reguleerimata parkimine, lagunevad lasteaiad, mis on inimeste kodudest kilomeetrite kaugusel ja kus niikuinii kohti ei ole, ja aeglane, mõttetu ja arutu sebimine. Nii et isegi huvitav ei ole.
Aga meil oli.
No comments:
Post a Comment