Intervjuu BBB Johannes Deimlinguga

04.12.2014 vestlesime Johannes Deimlinguga Haapsalus toimunud Seanaha festivalidest, tema performance kunstist üleüldisemalt ja tema suhtest Eestiga.

ST: Alustaks algusest. Üritasin välja mõelda tulutult, mida tähendavad need kolm BBB su nimes?

Neil BBB-l puudub konkreetne tähendus, neil ei ole taga pikem nimi vms. See on minu kunstniku nimi, mõnes mõttes on see siiski ka austusavaldus. Koolis nägi kunstiõpetaja mu loomingus potentsiaali ja andis mulle Kurt Schwitters’i “Ursonate” kasseti. See on loodud nagu klassikalise muusika pala, aga instrumentide asemel on kasutatud  vokaale.  Kui seda teost lugeda, tekib naljakas kõla, tegemist on foneetilise poeesiaga. Oma teose lõpus Schwitters küsib kolm korda B-d.  Niisiis kolme B küsimus on siiani elus.

Küsimuste küsimine on minu kunsti puhul kõige olulisem. Ma ei taha anda vastuseid, mulle meeldib, et kunst tekitab aina uusi küsimusi.

ST: Läheksime Seanaha juurde. Järsku sa räägiksid veidi oma suhtest Jaan Toomikuga. Kuidas sulle meeldib temaga töötada, kuidas te kohtusite?

Ma olen väga õnnelik meie kohtumise üle. See juhtus 2004. aastal Poolas Szcecinis festivalil, kus me mõlemad ka osalesime. Pärast minu performance’it tuli minu juurde Toomik ja ütles, et kui olen hea kunstnik, ju siis olen ka hea õpetaja ja kutsus mind EKAsse workshop’i andma. Minu jaoks oli see uskumatu kutse. Me jäime rääkima ja 2004. aastal reisisin esimest korda Eestisse. Minu jaoks oli see vapustav kogemus. Ma mäletan seda väikest puumaja EKA peamaja taga, mis nüüdseks on juba ajalugu.  Meil tekkis väga hea side ja üksteise mõistmine. See ei olnud ainult, et me sobisime kui inimesed, vaid ka meie kunstifilosoofia oli sarnane. Mulle väga meeldib tema looming. 

Kuni 2008. aastani andsin ma iga aasta EKAs workshop’i. Mul on väga kahju, et interdistsiplinaarsete kunstide osakond suleti.  Mitte minu pärast, aga ma tunnen, et kunstis sa vajad seda osa, kus sa ei suuda defineerida, mille kallal sa täpselt töötad. Näiteks maalitunnis õppimisel ja õpetamisel on kindel eesmärk, aga interdistsiplinaarse kunsti puhul sa mõtled diskursustest välja.  Ma arvan, et on väga oluline, et on koht, kus seda saab õppida ja uurida. Minu loengutes oli nt. Villu Pink ja Silja Saarepuu, kes arenesid seal õppides tohutult. Minu jaoks oli muljetavaldav näha, kuidas Toomik tegi sellise akadeemilise hariduse kättesaadavaks. Mina, kui kunstnik, olin väga õnnelik, et sain viibida Eestis.

ST: Sa oled intervjuus Reet Varblasele öelnud, et eesti performance kunstnikutel on kindel stiil. Mida sa pidasid selle all silmas?

Ma proovin sellest metafoori teha. Kui sa reisid palju, nagu mina seda teen, siis kuuled sa väga erinevaid inglise keeli. Ma tean, et minu inglise keel on väga saksa keel: lausete ülesehitud, hääldus jne on saksa keelele väga sarnane. Sind kuulates tean ma kohe, et sa oled eestlane.

 Performance kunsti puhul on teatud, kutsume seda hoiakuks. Ma ei mõtle stiilina vaid  rohkem nagu olekut. Eesti kunstnikutel on see sees, kui nad esitavad oma teoseid.  See on nagu mingusugune vaimne seisund, mida sa näed, kui  võrdled ükskõik mis muu rahvusest kunstnikutega. 

Ma olen naljana öelnud, et kui sa vaatad Eestis eesti kunstniku esitlust ja ta ei ole alasti, ta ei ole eestlane.

ST: Vahest on alastus täiesti vajalik, kuid vahest tekitab tõesti küsimus, kas see on eesmärgistatud tegevus või on see lihtsalt moodus, kuidas teha.

Ma ütlesin seda naljana. Kui ma vaatan Erik Alalooga “Saun” töid, on see täiesti arusaadav, et ta on seal alasti.  Kehakultuur ütleb meile, millal peaks olema alasti. Kui see on ainult alasti olemise pärast, siis võib tekkida näitlikuse aspekt. Aga suuremal rahvusvahelisel skaalal ei ole see enam mingi provokatsioon. Me oleme sellest 70-80ndates juba üle saanud. Nüüdisajal arvan, et nii Eestis kui ka mujal, alasti keha vajab uut uurimist.

ST: Kui oluline on sinu jaoks publik?  

Ma ütleks, et on. Ajalooliselt näeme, kuidas Fluxus haaras otseselt publiku oma loomingusse. Performance kunst tekitas eralduse, publik ei olnud otseselt osa teosest, ta muutus rohkem tunnistajaks. Publiku roll on minu jaoks väga oluline. Kui ma arendan oma performance’it ruumis, pean ma meeles pidama, et publik on selle kõige tunnistajaks.  See ei ole pelgalt nägemine, vaid koos loome septsiifilise atmosfääri, mis hea performance’i puhul tekitab palju emotsioone, arutelusid ja küsimusi.  Tihtipeale noored kunstnikud teevad selle vea, et nende jaoks on publik pelgalt see, kes vaatab. Kui sa lähed muuseumisse, siis sa vaatad maali, aga kuna performance on hetkes - tegijal ja vastuvõtjal tekib side.

ST:  Kunstiajaloolastele on väga tore näha, et sinu tööd on enamalt jaolt salvestatud.  Kas sinu jaoks on see eraldi küsimus?

Salvestus on absoluutselt erinev kui teos. Foto minu performance’ist on lihtsalt foto minu performance’ist. Ükskõik mis see ka ei ole, ei ole ta kunagi see algne teos.  Minu teos eksisteerib ainult selles hetkes, kui ma seda esitan.  Mis võib juhtuda, ja mis on väga huvitav, kui keegi jäädvustab sinu teost, kes täielikult mõistab teost ja sind.  Võib juhtuda, et sünnib koostöö, kaks meediumit tulevad kokku ja loovad miskit uut. Kui mina esinen, ei näe ma milline ma olen, fotograafil on teistmoodi minu nägemine ja tabamine. Kui sa hoolitsed oma dokumentatsiooni eest, sul peab olema side nendega, kes seda teevad. Sellepärast ei lase ma publikul pilte või videosid teha, nende ülesanne on seda oma silmaga tajuda. Mul on oma kindel inimene. Aga see ei tähenda, et ma arvaks, et kõik peaks olema dokumenteeritud. Sageli küsin ma endalt, kes neid vaatab?  Asi ei ole dokumenteerimises, vaid kas see laiendab minu tööd ja annab midagi juurde.

ST: Kas sa kasutatad siis alati sama inimest, kes salvestab su töid?

Ma olen väga õnnelik, kuna mu naine, Monika Sobczek,  on fotograaf. Viimased neli aastat on ta minu töid pildistanud ja seda on väga hästi ka näha. Tal on väga kindel stiil ja nägemus minu töödest ja ta suudab need täpselt tabada. Kusjuures ta ei taha ette teada,  mida ma tegema hakkan.  Ma kutsuks seda koostööks ja ma olen õnnelik, et me oleme seda neli aastat ka teinud. Kui mul teda ei oleks, otsiks ma kedagi, kellel on oma stiil ja nägemus.

ST:  Sa oled kahel korral osalenud Seanahal, teisel aastal kaaskuraatorina, sina valisid rahvusvahelised kunstnikud.  Sa teadsid neid kõiki enne, aga kas sa teadsid ka, mida nad tegema hakkavad? Või oli see ka sulle kohapeal täielik üllatus? Ma olen arusaanud, et nad tulid üks nädal enne kohapeale ja siis hakkasid oma töid arendama? Kas sa jälgisid mida nad teevad või tahtsid seda esitluspäeval esmakordselt kogeda?

Esiteks pean ma ütlema, et ma olin nii õnnelik, et sain osaleda Seanahkadel Haapsalus. See oli täiesti fantastiline aeg. Seal oli nii palju inimesi ja minu jaoks oli sealne atmosfäär midagi erakordset.

Kui Jaan kutsus mind kureerima, hakkasin ma otsime kunstnikke, kellel puuduks kindel idee. Ma rääkisin nendega, et meil on üks nädal, et midagi välja mõelda.  Meil oli ühine residents, kus saime mõelda, arutleda ja teostada.  Käisime toimumispaikades, otsisime, uurisime ja arendasime oma tööd seal. Ma tundsin, et Kiltsi lennuväli oli nii spetsiifiline koht.  Sa ei kujuta seda enne ette, kui sa seal oled. Sa pead sinna minema ja nägema.  Isegi fotodelt ma ei tajunud seda suurust ja massiivsust.  Fotodelt ei kuule sa kaja, ei tunne lõhnu, mustust ja kõike, mis selle ruumiga kaasas käis. Seda kõike pead sa kohapeal uurima.

Kunstnike valik. Näiteks Maline Casta, mulle väga meeldivad ta tööd ja ma teadsin, et ta suudab sellise massiivse ruumiga tegeleda. Tema tööd  on väga ilusad, õrnad, läbimõeldud ja ma isegi ütleksin disainitud.

Ingolf Keineri kutsusin, kuna ma teadsin, et tema ja ta tööd sobivad sinna.  Tema töödes on teatav kohmetus, ta loob kummalise isiku, mis on väga eripärane.

Ma püüdsin leida kuntnike, kes sobiksid sinna ruumi ja kes suudaks ka sellele väljakutse esitada.  Näiteks enne Malina Casta esitlust muudkui sadas ja sadas.  Tekkis olukord, kus inimesed pidid paljajalu läbi lombi minema, et jõuda angaarini. Nii tore oli näha, kuidas publik ka seda tegi.

ST:  Kas sinu jaoks oli ka raskem olla korraga nii kuraatori kui ka kunstniku rollis?

Ma nõustusin sellega, kuna mulle nii väga meeldib see koht. Kui ma oleksin seal kui ainult kuraator, oleksin tohutult õnnetu, kuna tegemist on niivõrd unikaalse kohaga. Ma lihtsalt pidin osalema.

ST: Minu jaoks tundub Kiltsi lennujaam võib-olla isegi liiga tihedalt seotud erinevate konventsioonidega.

Me rääkisime pikalt, mida me õieti seal teha saame. Tegemist on ajaloolise pärandiga, need ei ole pelgalt angaarid, neil on minevik. Ma olin täiesti sõnatu, kui esimest korda seal seisin.  Need ruumid jutustavad meile lugu ja seal esitamine ei olnud kerge ülesanne, kuni hetkeni, kui sul oli selge idee. Näiteks Ingolf Keiner veetis kõik päevad angaaris, ta isegi tahtis seal ööbida. Kõik selleks, et selle massiivse ruumiga suhestuda.

Enda performance’i puhul mõtlesin, kuidas sellist angaari täita mingisuguse auraga, ja ma valisin selleks tule.  Tagantjärgi mõeldes oli see väga õige otsus. Tänu sellele sain ma hakkama, aga tõesti,  see oli raske ülesanne. Tegemist ei olnud ju valge kuubi või galerii pinnaga.

ST: Ma arvan, et sinu performace’id on väga visuaalsed.

Jah. Visuaalne aspekt tuleb sellest, et minu tööde puhul kogemine toimub nägemismeelega. Ma kujutan ette, mida publikusilm näeb, ja siis ma kasutangi vastavaid esteetilise vahendeid, et luua vastavad “pildid”. Kogemine on visuaalne, puudub kindel narratiiv, see jääb publikule.  Minu jaoks ei ole oluline, et sina saaksid minu loost aru. Minu jaoks on oluline see, mida sina edasi arendad, sellega, mis ma sulle kätte annan.  Ma ootan dialoogi teket.

 Täpsem info: http://bbbjohannesdeimling.de/

                                          Friendly fire. Seanahk 3, Haapsalu, Eesti, 2011, 15 min.
                                                         Fotod: Matthias Pick ja Hele Tume