Hannes Starkopf, Tõnu Laigu. Cyberant Ida-Virumaa Kutsehariduskeskuses. Intervjuud autorite ja tellijaga

Foto Darja Nikitina

Kõige esimene protsendiseaduse alusel tellitud kunstiteos läks Jõhvi, kui valmis 2013. aastal sealne kutsehariduskeskus. Korraldati konkurss, mille võitis idee luua sipelga-kujuline skulptuur. Teos valmis skulptor Hannes Starkopfi ja arhitekt Tõnu Laigu koostöös.

Sipelga motiiv tuleneb sellest, et sipelgas on Ida-Viru kutseõppekeskuse vapiloom. Kujurit inspireeris kutsekooli sisseseade. "Käisin koolimajas ekskursioonil, direktor viis mind mööda maja, näitas klasse. Need olid väga uhkelt sisustatud, tänapäevase tehnoloogia järgi, igasugused automaadid ja sealt tuligi selline mõte, et see sipelgas võiks olla tehnoloogilises või kübervõtmes ja natuke kujutaks raskeid masinaid, kosmoselaeva. Selle järgi tuli talle selline vorm,“ põhjendab skulptor.

Skulptuurikonkursi žüriisse kuulunud Eesti Kunstnike Liidu esimees Jaan Elken leidis toona, et viiemeetrisest hiigelsipelgast võib kujuneda skulpturaalne maamärk. «Loodetavasti kerkib Jõhvi kõrgtehnoloogiliste, no ütleme väheke realistlikumalt – «mobiilsete» vidinatega rikastatud objekt,» nentis ta pärast konkurssi, tuginedes kavandile, mis nägi ette sipelga varustamist prožektorsilmade ja puldi abil liigutatava peaga.

Kuid konkursi tingimused olid valesti koostatud ning viis korda väiksema summa eest polnud võimalik sipelgale teha ei prožektorsilmi ega liikuvat pead. Ettenähtud 64 000 euro asemel vähenes summa 12 000 euroni. Roostevaba teras tuli asendada spetsiaalselt roostetatud terasega, mis siiski ei vähendanud kunstilist väärtust, vaid isegi sobisid antud juhul.

Margit Haabsaare intervjuu skulptor Hannes Starkopfiga

M - Tere, ma olen Margit Haabsaar, ma teen ettekannet ühest teie skulptuurist. Ma olen teile varem kirjutanud. Esitaks siis teile telefoni kaudu mõned küsimused.

HS - Ja-ja, tere.

M – Kas sipelgas tähendab töökust?

HS – Sipelgas sisuselt tähendab töökust küll, aga põhimõtteliselt on valitud siis selle järgi, et ta oli maskoti või sümboolika peal. Kutsehariduskeskuse nii-öelda tunnusmärk.

M – Ahhaa, väga huvitav. Kas skulptor peab töötama nagu sipelgas? Töökalt niiviisi…?

HS – Ei pea, vahepeal võib tegeleda (muuga) ka.

M – Kõigepealt tekivad vist ideed ja selles faasis..

HS – Jah, vahepeal käib niimoodi, et kui mingi konkurss või tellimus on, tekib mingi idee. Panen selle tallele. Samas mõte käib ringi kogu aeg, peas settib see. Mõtlen selest ühtpidi ja teistmoodi…

M – Päris aju tagant sundida ei saa: see ei ole vabrikutöö.

HS – Just, siin ongi häda nende konkurssidega: antakse nii lühikesed tähtajad, et ei jõua valmis mõelda, rääkimata kavandi tegemisest.

M – Ma õpin EKAs kunstiteadust ja mulle ka ei meeldi lühikesed tähtajad ja surve, survestamine.

HS – Jah.

M – Kui palju määras see koht ära teose iseloomu?

HS – Eriti ei määranud. Sellepärast et oli antud teatud ala, kuhu sai paigutada ja siis sai sobivam  koht vaadatud. Seal oli sisehoov määratud asupaigaks. Oli mitmeid teisi võimalusi veel, aga see tundus kõige mõistlikum koht. Seal olid küll mingid põõsad, aga neid sai maha võtta.

M – Kas te oleksite teinud samasuguse kunstiteose, kui ei oleks võitnud konkurssi?

HS – Vaevalt.

M – See on see protsendiseaduse dilemma ju.

HS – Jah, on mõningaid töid, mis ma olen teinud ja mis ei ole võitnud ja milles saab ideed ikkagi n-ö väljendada, aga samamoodi neid töid, kus saab skulptuuri välja panna. Aga siukest sipelgat, ma ei usu, et oleks niisama teinud.

M – Kas sellepärast siis ei ole koduleheküljel ka sipelgast pilti? Et ta ei ole teie loomingus oluline?

HS – Ei, vastupidi. See on oma laiskusest ainult. Ma olen väga uhke ja seda kindlasti tuleb panna (sinna kodulehele). Koduleheküljel on palju pilte puudu.

M – Kas siis on vahet, kas see on tellimustöö või oma idee tekkimine?

HS – Nii see ei ole. Ikka oma looming -- pead ise välja mõtlema. Suurt vahet ei ole. Tellimustöö lihtsalt annab sulle teatud piirid.

M – Ja vähemalt on, kuhu välja panna… sa tead, et see jääb sinna.

HS – Jah, mõtled selles suvas lihtsalt.

M – Kas robotsipelga tegemiseks peab olema teadmisi robootikast? Tehnilisi teadmisi, mida tavaliselt ei lähe skulptoritöös vaja võib-olla?

HS – Noh, ta ei ole ju robot.

M – Aga ta pidi ju tulema kallim kui tegelikult raha anti.

HS – Jah, pidi tulema küll 5 korda kallim, kuna ta pidi olema roostevabast ja pidid silmad tulema. Seda alati saab (tellida) spetsialistilt, kes aitavad seda teha, aga kuna see oli esimene protsendiseaduse konkurss, siis korraldajate apsakas. Nad ei tõlgendanud õieti ja sellest (on) pärast räägitud palju ja seletatud.

M – Kas korraldajad olid siis täiesti „seaduse-võõrad“?

HS – Tähendab, et nad tõlgendasid valesti. Seadus võib olla ja oli ka natuke segane. Lühidalt kokkuvõttes seal oli öeldud, et 1 % objekti maksumusest., maksimaalselt miljon krooni. Ja nemad panid konkursi tingimuseks vale summa, ja siis kõik see robootika asi oli sisse planeeritud, ja siis selgus, et ta pidi olema odavam. Pärast selgus Kultuuriministeeriumis, et nad ise ei teadnud, et üks protsent sellest oli 12 000. Oli niimoodi, et kas võtta või jätta, midagi teha ei saa ja siis mul tuli kõik ümber mängida ja mõelda. Ja siis ma võtsin, tegin 1.5 meetrit lühema ja roostevabal asjal on roostetav plekk, mis oli spetsiaalselt roostetatud, mis mulle meeldis, (jättis) ilusa mulje. Loomulikult tal pea ei liigu, tulesid pole ja kõik sihukene asi. Kalkuleerisin ümber ja tegin teda kitsamaks.

M – Kas kunstiline kvaliteet kannatas kuidagi muutuste tulemusel? Või jäite rahule?

HS – Kindlasti mitte. Selles mõttes ta tuli lihtsalt lihtsam. Seal oli mõeldud umbes niimoodi, et kui direktor väravast tuleb kabineti lähedale, siis lähevad silmad põlema.

M – Utoopia on ka juba (iseenesest) ilus.
        Kas avalikus ruumis peab olema rohkem skulptuure?

HS – Jaa, loomulikult. Igal pool Euroopas iga nurga taga näed mingi suurt jurakat skulptuuri.

M – Meie luterlikku silma häirib iga skulptuur, mis paigaldatakse… siis tuleb alati tõestada ma ei tea mida.

HS – Jaa, see on nagu ma ütlen kogu aeg: meil on ära lõigatud 50 aastat normaalset arengut kunstielus. Mis mujal on normaalselt arenenud skulptuur, siis meil iga figuuri taga kohe hakatakse virisema et, mis asi see on.

M – Isegi kui see on figuur, isegi siis hakatakse virisema ja ägisema.

HS – Jah.

M – Ma arvan et meil on liiga kalvinistlik kunstimaitse. Et inimesed tahavad ümmargust asja, mis kõikidele sobiks. Skulptuur ei pea kõikidele absoluutselt sobima.

HS – Jah, aga see juhtub tihti mujal maailmas ka. Aga seal on nad sellega juba harjunud. Seal tehakse realistlikke skulptuure; samas ka väga abstraktseid ja ka väga kontseptuaalseid.

M – Kas protsendiseadus võiks seda asja parandada pikas perspektiivis?

HS – Kindlasti. Arvan et tasapisi juba parandabki. Ma olin mitmetel konkursitel žuriis. Aga ma ei tea, kas skulptorid olid laisad või veel midagi, aga vahepeal oli väga ebaühtlane või õieti kehv tase. Väga raske on üht tööd valida: osa kunstnikke on poolt, teised on vastu. Võiks olla nii, et konkursid oleksid mitte-anonüümsed. Kui ma esiteks näen tööd ja ei saa aru, mis see on, siis näen nime ja siis saan aru, mida ta umbes teeb. Et sellest saab hea töö tulla.. Kuna riik on meil väike, siis olenevalt sellest, kes žuriis on, siis tulevad jutud sellest, kes kellele helistab.

M – Aga kui käekirja järgi tunneb ära nii väikses riigis skulptori, siis anonüümsus on ju kunstlik ja fiktiivne.

HS – Tunneb ära väga väheseid, aga pigem see niimoodi, et sa arvad, et võiks olla see ja teine, aga jälle üllatud, et tegelikult ei olegi. Ma ei kujuta ette, kuidas näiteks maalikunstis saab, kus kergemini on aru saada, kes on kes, nende kavandite järgi... Kuidas keegi teeb konkurssile töö.

M – Ma käisin KUMU hoidlas, ja kui ma nägin, mida oli tehtud Nõukogude ajal skulptuuris ja mida on nüüd ostetud, siis need materjalid on sellised, mis ei püsi. Ja neid vist ei saa välja panna protsendikunsti raames päristingimustes. Õpetatakse kaduvat skulptuuri tegema. Ei ole raha õppida tegema pronksi ja teistest jäävatest materjalidest skulptuuri. Või mul on vale mulje, ma ei tea.

HS – Noh, pronksi jah, ei ole eriti Kunstiakadeemias võimalust proovida. Minu ajal oli vist väike võimalus mingi väike asi pronksist valada. Aga nüüd on jah nii, et need võimalused on piiratud. Asi ei ole selle taga pronksivalus, kui mida valada. Kui sa mõtled mingi idee välja, siis kohe mõtled materjali, kuidas seda teostada, mis materjali, palju see maksab…

M – Aga kas need uued materjalid on vastupidavamad või tähendab nad peavad olema?

HS – Jah, mul endal plastikust siin õues seisavad.

M – Nojah, aga 30 aasta pärast?

HS – Jah, ei oska öelda, sellest ei ole teada.

M – Jah, tahaks, et mõned pärlid jääksid.

HS – Jah, aga pronks ka ei ole päris igavene.

M – Aga äkki kunst on täiesti teisse suunda läinud, et ei tunne vajadust selleseks igavikuks.

HS – Jah, et saaks järgmise, mingi teise asja ette võtta. Panna midagi muud.

M – Kas keegi tahab seda 30 aasta pärast seda näha ka?

HS – Ee, mida?
M – See, mida me teeme protsendiseadusega. Võib-olla inimeste (sise)kujunduse maitse nii palju muutub..

HS – Maitse muidugi muutub, aga igal asjal on oma aeg . Rooma skulptuure ikka vaadates..

M – Aga aitäh intervjuu eest!

HS – Jah, palun.

Arhitekt Tõnu Laigu vastused meilis esitatud küsimustele

Initsiatiiv tuli skulptor Hannes Starkopfilt. See on tavapärane  skulptori ja arhitekti koostöö, ei tea kunagi, kui palju ühe mõtted mõjutavad teise mõtteid. Skulptor tegeles enam kujuga, arhitekt selle paiknemisega. Protsendiseadus andis antud juhul  kunstnikule võimaluse, arhitektil abistav roll. Teostamise käigus kärbiti eelarvet, mis ilmselt  peegeldub ka lõpptulemuses. Täpsemat infot üksiasjade kohta võid aga küsida  Hanneselt, tema viis projekti lõpuni. Lisan ka Hannese kirja saajaks. Iga võistluse tegemine võtab aega. Kui saad töö, võib osalemine olla mõttekas,  kui ei siis on see kulu, kogemuse aga saab, ka see on vahel väärtus.  Viimane küsimus, et kas tervik või kaks asja, sisaldab ka vastust.Täpselt nii ongi, vahel on tervik oluline ja vahel on parem, kui on kaks asja, sõltub mõõdust, kohast, ajast jms.

Tõnu Laigu

Darja Nikitina intervjuu Arthur Sepperniga, kes oli sipelga skulptuuri valmimise ajal Ida-Virumaa kutsehariduskeskuse direktor.

D – Tere, olen Darja, helistan teile sipelga skulptuuri asjus: Tahaksin teie käest infot saada. Kas saate vastata küsimustele?

AS – Jah, tere, palun.

D – Tahaks esiteks üldiselt teada saada, kuidas sipelga skulptuuriga läks? Kas teie ise osalesite töö valikus?

AS – Ei, meil oli kokku võetud komisjon. Seal olid inimesed Arhitektide Liidust ja teised. Žürii meeskonnas oli seitse inimest, kui ma ei eksi. Valisid nad mitu tööd ja siis igaüks sai oma arvamust kaitsta. Nad mõtlesid, et mis võiks olla Kutsehariduskeskuse maskotiks või koolisümboliks ja siis selgus, miks sipelgas võiks olla.

D – Kas te saaksite oma suhtumist sipelgasse väljendada?

AS – Minu meelest oli väga õnnestanud variant, et see sipelgas sai skulptuuriks. Et Kutsehariduskeskus valmistab ette n-ö oskustöölisi, meistreid, tööinimesi kõrge kvalifikatsiooniga. Ja sipelgas võiks oll selle sümboliks.

D – Tore! Ja üliõpilastele see ka meeldis?

AS – Jah, tol ajal meeldis, praegu ma ei tea. Kui esimene makett-eskiis tuli, siis tundus kuidagi võõras meile, liiga realistlik. Meile meeldis see teine, mis oli tehtud, natuke pehmem. See oli esimene protsendiseaduse skulptuur ja seal oli väga soliidne seltskond. Kõigilt oodati midagi originaalset. Hiljem see, et skulptuuril ei olnud pööravat pead ja põlevaid silmi, tuli sellepärast, et oli kiire ja mingi arusaamatus selle ühe protsendiga tekkis.

D – Aga kas te muudaksite midagi, kui saaks aegu tagasi pöörata?

AS – Et meil, kuna see oli esimene projekt, oli arusaamatusi rahaga. Nendel, kes tegelesid edasi protsendiseadusega, sellist probleemi ei olnud, sest oli selgem kust seda 1 % võtta. Osa võttis liiga vähe kunstnikke. Kas sa valid kümne hulgast, või valid kahe hulgast, see on suur vahe. Ja ka see, et millisest materjalist skulptuur tehakse – kas roostevabast metallist või roosterauast.
Ajaline piirang ka, et pidime seda kiiresti kõike ära tegema. Mõtlemisaega ei olnud. Aga ikka isegi filmi tehti paika panemisest.

D – Et siis palju tähelepanu sellele pöörati?

AS – nojah, uus asi see oli. Meil oli puidust ta ka tehtud: seisis teisel korrusel keskel. Et siis selline maskott on nagu sees olemas. Ja käib kokku meie teemadega – puit ja keevitus, need kaks olulisemat suunda.

D – Aga kuidas te arvate, kas peab olema rohkem skulptuuri avalikus ruumis?

AS – Muidugi. Mina arvan küll, et võiks olla. Sellega saaks korrastada mõned alad. Näiteks Euroopas sõites näed skulptuuri palju. Londonis ka. Mingid tegelased, kellest on terved raamatud kirjutatud. Ja see on väga hea, kui on rida monumente ja skulptuure püstitatud.

D – Aga millised plussid ja miinusid saaksite nimetada kaasaegses skulptuuris?

AS – See on suur maitseküsimus. Väga suur poleemika tekitatakse ja vaieldakse, kui pannai üks skulptuur n-ö teatud kehaosa. Siis ta pälvib suurt poleemikat. Aga on ka normaalsed asjad.
Ja üks asi veel, et igasse kohta ei sobi. Mõnedes kohades ta karjub.

D – Et tuleb ka kohast mõelda, kuhu panna.

AS – Noh absoluutselt. Mõned kohad on tühjad, seal purskkaev või muu asi.

D – Suur tänu siis teile. Nägemist!

AS – Head õhtut teile!

Darja Nikitina intervjuu praeguse Ida – Virumaa Kutsehariduskeskuse direktori Hannes Metsaga.

D – Tere, see on Darja, ma helistasin teile varem.

HM – Jah, tere.

D – Mind huvitab kuidas nüüd sipelga skulptuuriga läheb? Kas ta seisab veel, kas ta on kahjustatud?

HM – Meil on neid kokku kolm. Üks on pisike, üks põhikorpuses, kus on puitu kasutatud ja väljas on puhtast metallist tehtud skulptuur. Ütleme, kõige rohkem on kahjustada saanud nähtavasti sellepärast, et konstruktsioon puidu ja metalliga koos tehtud. Seal olid tiivad, mis oli siukene reklaami koht, kus oli Ida-Virumaa Kutsehariduskeskuse nimi peal. Ja seal kuivamisega vastu läinud varem, kui mina seal töötada läinud, poolteist aastat varem. Me istusime puidumeestega koos ja arutlesime, kuidas teda liimida, et kas panna seal mingi düübel vahele, et teda tugevaks teha. Ja kui vahet pole, siis paneme selle tiiva tagasi. Muidu nad seisavad ilusti ja üldjuhul teatakse seda sipelgat õues. Et selle kohta öeldakse, kui tahad kutseka juures kokku saada, siis saame kokku sipelga juures.

D – A, isegi nii. Et siis palju tähelepanu pööratakse sellele sipelgale?

HM – Jah, seda küll, jah. Et alati, kas kodumaa eest või sipelga juures – kaks sellist küsimust küsitakse kus kokku saada.

D – See on nii tore!

HM – Jah.

D – Aga kuidas te ise suhtute sellesse sipelgasse? Kas meeldib?

HM – No jah, ta on ikka sümbol kooli jaoks ja täna on sellega juba ära harjutud ja kuna ta on, kriitika on mõtetu, sest ei muuda, mis on tehtud; ainult kas muuta, et tulevikus saaks rohkem ära kasutada ja teda reklaamida.

D – Ja siis üliõpilased seda kasutavad? Näiteks et kokku saada- või üldiselt?

HM – Üldjuhul see, mis puudutab kogunemisi, kui näiteks tulevad täna külalised või ükskõik kes teisest sõpruskoolist, ütleme, et tulge sipelga juurde. Et selles mõttes ta on oma kohal. Reklaamis teda kasutatakse vähe ja praegu mõtleme, kuidas teda rohkem kasutada.

D – Selge. Kuidas te arvate, kas oleks parem, kui avalikus ruumis oleks rohkem skulptuuri?

HM – Parem küll, esiteks juba see asi, et ta on olemas. Paneb mõtlema. Tühi ruum on tühi ruum. Seal ei ole mingit mõtet. Aga kui sa näed, kuidas sipelgas on tehtud ja vaeva nähtud, ja kuidas puidust ja metallist koos anda edasi sipelga kuju ja seal sa hakkad mõtlema teemadele, millega sipelgas seotud on – näiteks looduskaitse – väga tähtis tegu. See kunsti toomine õppealale on tähtis tegu.

D – See on siis väga tore. Aga kas te saate midagi rääkida selle kohta, mis teil nüüd lisaks tuleb? Mingi protsendiseadusega seotud asi?

HM – Jah, me saime korpuse valmis ja sellele oli vaja kella.

D – Aha.

HM – Jah, praegu me vaatame, kuidas see siin olema hakkab. Idee autorid ja valmistajad mõtlevad, et kuhu see panna, kuigi koht on juba valitud. Vaatame, mis sellest saab.

D – Kell siis.

HM – Jah, ajakell, ta on siukene metallist ja aega näitab. Kunstniku väga tõsine ja väga ilus visioon.

D – Aga kuidas te mõtlete, kas skulptuurid muutuvad ühiskonda paremaks, kas on mingid plussid ja miinused?

HM – Pluss on juba see, et see on inimeste töö tulemus. Ta on tehtud, kunstnik on vaeva näinud, ja see ka paneb inimesi mõtlema, õpilasi mõtlema. Et ei pea alati olema lihtsalt lusikas, see võib olla sabata lusikas, või orava lusikas. Ma arvan, et  see laiendab inimese silmaringi ja arusaama tunnetuste kohta.

D – Aga kas on mingid miinused ka, äkki?

HM – Miinus on see, et sa pead kogu aeg vaatama, et ta oleks korras ja puhas. See on ainus asi, mis tekitab rohkem tööd, aga see on loomulik. Kui meil on maa, siis me koristame seda ka väljast. Ja kui aknad paneme ette, siis peseme neid ka.

D – Suur tänu teile küsimuste vastamisest. Head päeva.

HM – Teile ka, nägemist.