Thursday, December 17, 2015

Tõnis Hiiesalu, Bruno Lillemets, Oliver Soomets "Räni" Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis. Intervjuud autori ja kasutajaga.

Foto www.kul.ee

Intervjuu arhitekt Oliver Soometsaga leidis aset tema kontoris Kultuuriministeeriumi hoone V korrusel. Vestluse käigus kõneles ta protsendikunsti konkurssidel osalemise kogemusest ning rääkis veidi ka oma tiimikaaslastest, Bruno Lillemetsast ja Tõnis Hiiesalust. Tuues välja nii konkursi kui ka oma meeskonna head ja vead, tutvustas Soomets lähemalt “Räni” loomeprotsessi. Teos valmis Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppehoone küljes asuva ühiselamu välisfassaadi, ventilatsiooni- ja küttesüsteemi rekonstrueerimistöödest, mis kohustas protsendikunsti seaduse järgi tellima kunsti. Ideekonkursi võitjalt tellitava teose maksumus ilma käibemaksuta oli 21 711, 4 eurot.
Alustuseks selgitab Soomets protsendikunsti tellimuse tingimusi üldiselt ning sõnab, et kui 2011. aastast see seadus vastu võeti, ei rakendatud seda esialgu kuigi tihedalt, tehes seda nüüd osadele objektidele tagantjärgi.

-       Kuidas see tellimine välja näeb ja kes on tellija antud teose puhul?
Need tehingud ei ole klassikalises mõttes riigihanked, need on n-ö lihtsalt hanked. Ma ei olegi nagu aru saanud, et mismõttes nad on lihtsalt hanked. Nad lähtuvad riigihangete seadusest aga samas see on juskui võetud põhjaks, mille baasil seda menetleda ja ajada, sest järgmisel hetkel need reeglid ei ole nii karmid nagu on riigihankel. Antud teose puhul oli tellijaks Haridus- ja Teadusministeerium.

-       Aga palju oli teil läbirääkimisi kooliga?
Vot sinna ma tahangi jõuda, et lepingu partner oli meil Haridusministeerium, arve läks ka sinna. Aga Indrek Riisaarega ma suhtlesin ainult niipalju, kui maili teel digitaalselt allkirjastada mingisugust dokumenti. Nemad sellega üldiselt ei tegelenud. Järgmisel hetkel oli Haridusministeeriumi poolt kool otsene teose valdaja. Tema oli ühelt poolt see tellija ja siis teiselt poolt seda kõike vahendas Riigi Kinnisvara Aktsiaselts. Mina sõlmisin lepingu ikkagi Riigi Kinnisvaraga ja meie suhtelesime ainult nii palju kui oli vaja.
Enne seda konkurssi saab kool, ehk see tellija siis, kokku Riigi Kinnisvaraga ja vaadatakse koos üle, kuhu nad midagi tahavad ja mis laadi see asi peaks olema.

-       Ja teile oli öeldud, et seal peab olema skulptuur?
Jah, seal oli konkreetselt öeldud, milline see skulptuur peab olema. Seal oli antud see ala, terve kooli esine ja siis oli öeldud, et ta võiks olla sissepääsu juures. Kuna seal on valgusega halvasti, siis see võiks olla seal valguselemendina. Kooli ees ei ole ka mingisuguseid istumispinke, et ta võiks täita ka seda funktsiooni seal.
Minu meelest nüüd viimase poole aasta jooksul enam selliseid tingimusi seada ei saa, sest Tartu Kunstnike Liit ning Temnikova ja Kasela galerii ja keegi siin veel kirjutasid ühise kirja, et sellisel kujul juhul see ei ole enam kunst. Sa ei saa kunstnikult tellida mingisugust pinki või valgustit või mingit disainiobjekti, et siis ei ole see kunst vaid muutub disainiks.
Nüüd on nad sealt sellised laused välja jätnud ja on neid esitanud soovitustena. Aga  kuna enamasti žüriist on vähemalt kolmandik teisi inimesi, ütleme, et on koolidirektor, ministeeriumi poolt otsene raha andja, mingisugune funktsionäär ja siis ainult paar kunstnikku. Enamasti on mingi kujutav kunstnik, mingi skulptor Eesti Kujurite Ühendusest või isegi kaks tegelast, kui on tegemist skulptuuriga ning ka Kuraatorite Ühingust keegi ja siis nad otsustavad selle, andes hääli. Väidetavalt anonüümselt 5 palli süsteemis. Neil on omaette kriteeriumid, kuidas nad seda teevad.
Kui võidad, siis hakkad alles tellijaga suhtlema. Aga üldiselt on nendel tellijatel üsna poogen kui aus olla (naerab) ja sellest on tekkinud ka igasuguseid probleeme, tänu sellisele ükskõiksusele… Neil on see seadus, mida nad peavad täitma ja nad väga ei süvene sellesse. Siin on olnud küll ja küll, et ühel hetkel valitakse töö välja ja siis nad väga mailidele ei vasta või ei suhtle ning kokku saades teevad nalja, on niisama selline vabas vormis kohvi joomine. Kui aga ühel hetkel viid teose kohale on neil karp lahti, et mis kuradi kärakas see on. Kus me selle nüüd paneme? Lihtsamaid asju saab muidugi liigutada sinna-tänna, et siin on küll ja küll olnud, et ärme siia ikka seda tegelikult pane.

-       Samas see idee on nagu üllas. Aga mis..
Ma ei kujuta ette, kas ta on üllas. Soovitakse muidugi kõike paremat aga… Äkki on üllas. See on äkki liiga üle romantiseeritud, et kunstnikul on ainult üllad ideed?

-       Ei, ma mõtlen, et rahastada kunsti. See on võimaluse andmine kunstnikule. Aga mis see lahendus siis peaks olema, et autori ja tellija vahel ei tekiks taoliseid barjääre? Anda kunstnikule vabamad käed?
Minu arust on see väga huvitav nähtus praegusel hetkel. Loodetavasti ta sellisel kujul ka jääb. Ta võiks muidugi laieneda nii nagu mujal Euroopas, Hollandis ja Soomes näiteks. Ta võiks laieneda ka teistele erasektori mis iganes ettevõtetele, et kui sa avalikku ruumi midagi teed, siis see ei pea olema riigi hallatav hoone. Eestis nad ilmselt ei saa seadusega kohustada erakapitali raha nõnda suunama.. See on praktiliselt midagi sarnast nagu kui me Tallinna Loomaaia parkla asendi lahendusega tegelesime, siis Tallinna linn seadis tingimuse, et me tahame et te ehitaksite ka bussi sissesõidu sopi, bussipaviljoni ühe sõnaga. Siis tekkiski tellijal küsimus, kuigi antud juhul oli tellijaks Mati Kaal, ka n-ö linn, et miks tema oma rahadega peab tegema linnale bussipeatuse. Meil on kõigil ju eelarve piiratud ning seal ongi see loogiline error sees, et sa ütled nagu erakapitalil põhinevale ettevõttele, et te peate tegema avalikku ruumi kunsti. Aga mujal maailmas on see kuidagi läbi surutud ja see asi käib.
Jah, ma arvan, et see idee on kindlasti üllas. Kui tekikski avalikku ruumi 10 aastaga näiteks selliseid teoseid rohkem, siis see oleks kindlasti huvitav, et ei ole ainult korstnapühkijad.

-       Aga kuidas teos ise toimib? (vaatame kavandeid) Kas see reaalselt näebki selline valgustusinstallatsioon välja?
Reaalsuses see valgus ei ole nii terav. Põhimõtteliselt oli võimalus sinna sisse paigaldada, et see oleks nagu tänavavalgusti aga kui me katseid hakkasime tegema, siis ta pimestas. See ei ole otstarbekas ega kasutussõbralik, vaid räige valgusreostus. Me panime mahedama valguse sisse, hoopis sellise valge säästupirni moodi lambi. Läksime sellist vahepealset teed mööda. Kirik keset küla. Ma arvan, et niimoodi ta on väga mõnus. Aga ma olen iseenesest näinud mingisuguseid pilte, kuidas ta ka öösel oli (otsib pilte juurde)...

-       Kuidas teil kolmekesi see koostöö tegemine sujub ja kust tekkis idee sellest konkursist osa võtta või teid kutsuti?
Ei kutsutud. Ma olen arhitekt ja ma mingi hetk lihtsalt vaatasin, et selline kuulutus on väljas. Ma isegi ei tea, kas ta praegu põleb, sest et see ehitaja oli valanud mingeid elektrijuhtmeid sinna betooni sisse...
Aga eelmine aasta oktoobris tegimegi esimesed kolm konkurssi.

Oli teil ajaline piirang ka seatud idee esitamiseks ja teose valmimiseks?
Ei olnud väga kiire. Suveks pidi valmis saama. Oligi nii, et kõigepealt oktoobri alguses tegime Ehituskooli oma, siis “Räni” ning Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli oma ja midagi oli veel.. Ühesõnaga tegime kuu ajaga neli konkurssi ja neist kolm me võitsime.

-       Milline neist kõige paremat vastukaja on saanud?
Ega neid ei kajastata kuskil isegi (naerab), korraks ajalehes nagu midagi on ja siis on ka kõik, et ega seal pikka juttu ei ole. Tohutut meediasündmust sellest tehtud ei ole.
Esimese laskuga tegime kolm kera. Üks mõte (naerab..), ei noh erinevad mõtted. Iseenesest on põnev kõiki neid armatuure siduda, pole varem teinud selliseid asju päriselt valmis. See on ikka veidi teine teema.
(Vaatame projekti kausta) Siin on kõik ehitusload. See on ikka nagu päris ehitamine. Ma arvan, et lihtsameelsel kunstnikul on sellist asja väga raske üldse teha. Nad tahavadki mingit teatud lõimumist erinevate valdkondade kunstnike vahel, pannes nad koostööd tegema.
Me olemegi teinud 12 tükki ja 5 neist oleme võitnud, ülejäänud on kõik olnud esikolmikus.

-       Mis sa arvad, miks nii hea edu teil just olnud on?
Viimasel või eelviimasel kursusel kui ma arhitektuuri õppisin läksin ma Arhitektuuriagentuuri tööle, Toomas Tammis oli arhitektuuriteaduskonna dekaan. Nad olid seal sellised noored tüübid, kõik olid õppinud kuskil välismaal ja ma olin silma hakanud neile. Tööle minnes olin ma kuni lõpuni konkursside peale spetsialiseerunud. Pidin tooma võite sisse. Mingil hetkel mõtlesin, et teen midagi muud ja nüüd olen ma olengi aasta otsa teinud kunsti. Ma ilmselt oskan müüa, sest ma ei hakanud n-ö tühja koha pealt seda kunsti tegema. Eelnevalt ma arvan, et olen kuskil 150 konkurssi teinud. Ma tean üsna täpselt, kuidas sõnastada asju, kuidas märgusõnu valida, kuidas asjad meelde jäävad inimestele. Seal tuleb juba põhimõtteliselt reklaamiteooria mängu. Iga väikese tähe ja täheühendiga on sul võimalik seda tähendust juurde luua. See on ilmselgelt selline peen psühholoogia.
Meil on selline kummaline tiim tegelikult, et Tõnis Hiiesalu on ju õppinud raadioinseneriks ja Bruno Lillemetsaga olime me juba ülikooli ajal ühikas ühes toas ja ta on hea sõber ning ehtekunstnik. Nüüd ka EKA õppejõud, metallikunstnik. Niiviisi kolmekesi me teeme neid kõiki asju. Meile on öeldud ka, et kus see selline edu meil tuleb, et me oleme ülihead ülesande lahendajad (muigab).

Kujutis: Oliver Soomets 

Intervjuu Tartu Tervishoiu Kõrgoolis
Küsimustele vastab kooli teise kursuse tudeng. Küsimused puudutavad koolihoone ees paiknevat skulptuuri „Räni“.

Kas enne tänast intervjuud pöörasid sa antud kujule tähelepanu?
Ma panin teda tähele küll, aga ma ei arvanud, et see on midagi suurt ja huvitavat, mis oleks seotud Tervishoiu Kõrgkooliga. Positiivne selle kuju juures on, et ta valgust annab.

Kuidas on muutunud sinu suhtumine skulptuuri peale sellega lähemalt tutvumist?
Nüüd kui ma lugesin skulptuuri juures olevat silti, siis muutus see koheselt huvitavamaks ning andis asjale mõtte, lõi seose Tervishoiu Kõrgkooliga.

Mis on sinu isiklik arvamus protsendikunstist üldiselt?
Kas kunst on ka muidu see? (osutab seljatagusele maalile) Jah, see on mu meelest väga hea. Näiteks meie koolis olev kunstsüda, millest tulevad helendavad veresooned, on väga kena. Samuti mulle meeldivad maalid, mis meie kooliseintel paiknevad. Nad lisavad värvi ning mõjuvad õhkkonnale hästi. Ma arvan, et üks protsent ei ole liiga suur osa. Lihtsad seinad ei oleks õpikeskkonnale kindlasti head.

Mis sa arvad, kas antud skulptuur toob inimestele kunsti lähemale, muudab neid teadlikumaks?
Ma ei usu, et ta kunsti lähemale tooks. Ma ei hakka tänu sellele ühele protsendile kunsti rohkem armastama.

Kas sa näed antud skulptuuri kui kunstiteost?
Jah, näen küll. Aga ma ei ole kindel, kas antud skulptuur oli seda vaeva väärt. Selle tegemiseks kulus ilmselt palju raha ja aega. Tähelepanu tõmbab kindlasti kerast tulev valgus, mis ta ümber on, aga skulptuur ise jääb pigem tagasihoidlikuks.

On antud skulptuuri ka kuidagi õpilastele tutvustatud, sellele õppeprotsessi käigus viidatud?
Võib-olla kooli tutvustusõhtutel sel aastal, aga mulle mitte. Loengutes ei ole ka sellele kuidagi viidatud.


Liis Pajuväli ja Mari-Liis Vanem


1 comment:

Unknown said...

Glad I found this blog.This article gave me all of the info I need. thank you.
cinematographer in jaipur
Web design company in jaipur
escorts service in jaipur