Piire, mis defineeriksid üheselt avalikku ruumi on keeruline fikseerida. Hägususest hoolimata joonistuvad praktikas välja selle ruumi mõttelised tahud, mis on suunatud avalikkuse poole. Avalikkus ise on väga abstraktne mõiste, mis jaguneb reaalsuses lõpmatuteks siht- ning huvigruppideks. Sellest tulenevalt ei ole järgnevas Kuressaare linna rannajoone analüüsis tegemist erandliku, vaid just ühe näitlikustava juhtumiga. Kõnealune avalik ruum omab kahte mõttelist tahku, mis eristuvad pöördumises erineva avalikkuse poole. Sellele rannajoonele on asetatud kunst skulptuuride näol, mis on hakanud omalmoel toimima nende avaliku ruumi erinevate tahkude otstarvet tähistavate maamärkidena.

Kuressaare linnuse tagant looklevast kahest kõrvuti asetsevast lahesopist on üks neist kohaliku rahva seas tuntud kui „Titerand“. Teisisõnu on tegemist suplusrannaga, kus valdavalt kohalikud pered oma suverõõmusid veedavad. 1999. aastal loodi sinna randa Eesti tuntud skulptorite Rain Präätsa, Kirke Kangro, Peeter Leinbocki, Tõnu Smidti poolt skulptuurid. Tegemist oli Kunstsuvi raames toimunud III dolomiidi päevade ettevõtmisega.

Kunstsuvi on programm, mis toimub Eestis alates 1995. aastast. Selle eesmärgiks on luua kunsti ja korraldada näitusi väljapool Tallinnat. Kunstsuvi algatati soome galeristide poolt, kes soovisid täita siinsed suved kunstinäitustega ka väiksemates linnades. Nüüdseks on jäänud Kunstsuve eestvedajateks Sirje Eelma ja Priit Prääts, kelle visiooniks oli  dolomiidi päevade raames propageerida dolomiidi kasutamist skulptorite seas ja ühtlasi pakkuda loomingu realiseerimise võimalust kunstnikele selles valdkonnas. Üldistatult toimub see üritus stiilis, mille puhul skulptorid tulevad kiviga linna kohale, teevad oma töö piiratud aja raamides valmis (u 10 päevaga) ning lähevad siis jälle oma teed koju tagasi.

Ajalisest piirangust lähtuvalt on suplusranda loodud skulptuurid väga abstraksed ning teemad vormi ja pealkirjade läbi universaalsed. Lisaks ei ole võimalik ühegi skulptuuri puhul peenest, täpsest vms esteetilisest viimistlusest rääkida. Skulptuuride vormid (v.a „Katedraal) on loomulikud, ega domineeri selle koha üle. Pigem suudavad need täiendada suplusranda seda ääristavate suurtest kividest moodustatud muulide vahel visuaalselt üsna kompaktseks tervikuks. Tehes seda neile omaselt randa ilmestaval moel. Erinevalt enamusest Kuressaare linna rajatud skulptuuridest on kõnealused skulptuurid alles jäetud. Kui jätta kõrvale mõned kriitilised noodid vanal heal maksumaksja raha teemal, (millel sisuliselt puudub selle programmi raames alus) on linnaelanike suhtumine skulptuuridesse poolehoidlik. Need on muutunud osaks sellest „Titerannast“, mis on kohalikuna suvises Kuressaares elades üheks väärtustatumaiks kohaks linnas.

Paralleelselt selle ranna kõrval joonistub välja samasugune lahesopp. Seda on raamimas neli linna suurimat hotelli: Georg Ots Spa hotell, Spa Hotell Saaremaa Valss, Spa Hotell Rüütli ning Spa Hotell Meri. Kõik need hotellid on väga heas kirjas seal teisel pool lahte oma odavate massaaži-pakettide ja Vana Tallinna poolest. Spa hotell Meri omaniku tellimusel rajati selle väikese merejupi äärde rivistatud hotellide ette 2002. aastal skulptuur Tauno Kangro poolt. See kannab nime „Suur Tõll ja Piret said hea kalasaagi“ ning visualiseerib seega tuntuimat saaremaist mütoloogiat. Tegemist on tõeliselt kangrolikult pronksist skulptuuriga, mis suudab rääkida maru vahva loo igaühele ära ka juhul, kui seda jäädvustada mobiilis oleva kaameraga. Oma hotellitoa rõdult. Nimelt on skulptuuri paigutus teadlikult valitud ühe osana produktist, mille nimi on „Saaremaa“. Tänu sellele skulptuurile on võimalik otse hotellide eest saada reklaamitud idüll linnusest, Tõllust ja merest kiirelt ning mugavalt kätte.

Teksti esimeses pooles vaadeldud skulptuure ei oleks olnud võimalik sinna kõrval asuvasse rannajoonele rajada. Need ei oleks sellisesse klišeelisse pilti sobitunud ning parimal juhul leidnud kiiresti põhjuse eemaldamiseks. Need skulptuurid ei ole atrkatiivsed nö „klassikalises“ võtmes ja vajavad aksepteerimiseks rohkem taustteadmisi ning analüüsi. Nii saavad need teosed Kuressaares asudagi vaid sellises avalikus ruumis, mida kasutatakse seda tundes. Selles avalikus ruumis, mida antud juhul mõtteliselt müüakse, pädeb Kangro aga ju nagu kala vees. Antud juhul piir toote ja kunsti vahel jääb nüüd ise edasi mõtlemiseks.

Siinkohal ei olnud tegemist otselt probleemi püstitamisega, vaid ühe nähtuse lahti mõtestamisega. Kokkuvõttes asi justkui toimib. Kohalikud linnaelanikud, kellest väga paljude sissetulekud on turismindusega seotud, saavad oma leiva lauale ja turistid nähtud vaate ja tehtud fotodega atraktiivse linnukese kirja – õnnelikud kõik.