Asupaik:
Hiinalinn, Ida tänava lõpust umbes 250 meetrit daatšade vahele.
Tartu Hiinalinna installatsiooni avati linnafestivalil UIT 15. augustil.
Tartu Hiinalinna installatsiooni avati linnafestivalil UIT 15. augustil.
Linnafestivali UIT raames lõi Eike Eplik Tartu Hiinalinna omanäolise ning kohaspetsiifilise installatsiooni.
Festivali korraldajad tutvustavad sündmust järgnevalt:
Festivali korraldajad tutvustavad sündmust järgnevalt:
"Linnapiiril,
garaažidelabürindi taha jäävas, aegamisi metsikusse loodusse
neelduvas kaardistamata pilpakülas asub keset teisi sarnaseid
aiamaid kellegi miskipärast pentsikuna tunduv valdus. Kahtlemata on
seegi siin omaniku intiimne ja tegus nurgake, kus alati on midagi
toimetada. Kuid tundub, et midagi on siin siiski veel. Ehmud hetkeks
– märkad silmanurgast, et pilust naabri aiaplangus jälgib sind
kellegi valvas vesine silmatera... See silm näeb hämaras, kuidas sa
siiski aegamisi majakesele lähened, et valgustatud aknakesest sisse
piiluda. Mida nad siit küll kõik otsivad?"
"Eike Eplik (s 1982) on noor Tartu kunstnik, kes loob omanäolisi, muinasjutulisi ning mängulisi kooslusi, mis jäävad esmapilgul silma on veidrusega, kuid lähemal uurimisel annavad vaatajaile võimaluse luua omaenda müstilise ja sügava loo. Eplik on kunstihariduse omandanud Tartu Kõrgema Kunstikooli skulptuuriosakonnas ning magistritasemel samal erialal Eesti Kunstiakadeemias."
Intervjuu Eike Eplikuga, 18.11.2013, Tartus Vilde tervisekohvikus
"Eike Eplik (s 1982) on noor Tartu kunstnik, kes loob omanäolisi, muinasjutulisi ning mängulisi kooslusi, mis jäävad esmapilgul silma on veidrusega, kuid lähemal uurimisel annavad vaatajaile võimaluse luua omaenda müstilise ja sügava loo. Eplik on kunstihariduse omandanud Tartu Kõrgema Kunstikooli skulptuuriosakonnas ning magistritasemel samal erialal Eesti Kunstiakadeemias."
Intervjuu Eike Eplikuga, 18.11.2013, Tartus Vilde tervisekohvikus
Hanna-Liis Kont
(edaspidi H): Sissejuhatuseks võiksid rääkida, millega sa
kunstivallas peamiselt tegeled?
Eike Eplik
(edaspidi E): Ma olen skulptori haridusega. Põhiliselt ma
tegelengi skulptuuri ja ruumiinstallatsiooniga, mitte aga
traditsioonilise monumentaalskulptuuriga. Samas ma kasutan ka väga
erinevaid meediumeid, vahel olen kasutanud maale ja joonistusi.
Kasutan ka erinevaid materjale, mulle meeldib taaskasutus, näiteks
varasemate tööde edasiarendamine või taaskasutamine. Mind
huvitavad looduse, keskkonna ja tervisliku toimimise teemad.
H: Kuidas sa
sattusid just skulptuuri õppima?
E:
Mulle on alati meeldinud käeliselt asju teha. Skulptuur tundus
huvitav ja mulle kohe esimesest hetkest väga meeldis, hetkekski ei
olnud kahju, et ma midagi muud ei läinud õppima. Mulle meeldib
skulptuuri juures see, et ma saan puudutada materjali ja teha midagi
oma kätega. See paelub mind, mitte ainult kontseptsioon.
H: Sinu puhul
on mainitud seda, et sa ei ole mitte poliitiliste sõnumite
edasikandja, vaid lood pigem erinevaid ruumikogemusi. Kas see on
olnud su teadlik valik?
E: Ei ole
teadlik valik. Paljud on mu töödes ka sotsiaalseid viiteid näinud,
aga ma arvan, et inimene peaks ise vaatama ja tema jaoks peaks see
asi kuidagi hakkama toimima. Ma ei teha teha nii, et võtan mingi
konkreetse poliitilise olukorra ja hakkan seda kommenteerima või
osutan millelegi väga otseselt.
H: Palun ava
natuke oma Hiinalinna installatsiooni tausta. Kuidas see teos valmis
ja kuidas see idee üldse tekkis?
E:
Linnafestivali UIT teemaks oli nn Mitte-Tartu ehk siis kohad, kuhu
inimene muidu ei satu – tavatrajektoorist kõrvale jäävad paigad.
Hiinalinnas ma ise olen käinud kunagi uitamas ja ma mõtlesin, et
väga huvitav oleks sinna üle tüki aja tagasi minna. Hiinalinn
tundus olevat seda väärt, et inimesed, kes pole seal varem käinud,
sinna läheksid. See on päris mõnus koht tegelikult. Mulle väga
meeldib ka see aiapidamine seal. Igaühel on omas stiilis osmik ja
inimesed, kes muidu elavad suurtes karpmajades, käivad seal väikest
maalapikest harimas.
H:
Püstitasid sinna augustis väikese aiamajakese. Kas seda saab
endiselt vaatama minna?
E: Tegelikult
ei saa. Asi oli selles, et tegin sinna suure koera skulptuuri, mis
varastati sealt juba paar päeva pärast avamist ära. Väljast võeti
üsna kiiresti kõik atraktiivsem ära. Muidugi oleks olnud tore
näha, kui ta oleks püsinud puutumatuna, et kuidas ta oleks siis
seal ajapikku hävinenud ja mõranenud. Sinna hakati aga juba ka sisse
tungima ja tundus, et teda ei ole mõtet sinna sellisel kujul jätta.
H: Milline
see maja algselt oli?
E: Maja on
tehtud korralikust saepuruplaadist, väga lihtsalt välja lõigatud.
Ukseks ja aknaks olid vanad tüüpilised lille- ja meremaalid.
Meremaali oli lõigatud auk, kust sai sisse vaadata.
H:
Ja mis oli majas sees?
E: Sees oli
magav inimene, või siis surnud, kes seda teab. Tema peale oli
kogutud käbisid, niiet käbihunniku alt paistis ainult selg. Siis
oli veel selline puidust ja makrofleksist herilasepesalaadne
moodustis, mis rippus laest alla ja mis helendas, kuna selle taha oli
installeeritud valgusti.
Selles suhtes ongi
kahju, et muidu mul poleks midagi selle vastu, et ma jätaks selle
sinna ja siis pildistaks poole aasta pärast ja aasta pärast. See
kõik on väga võluv, kuidas asjad murenevad ja hävinevad, mulle
need protsessid väga meeldivad. Aga lõpuks, kui kõik on lihtsalt
minema viidud, siis ei ole seal tegelikult midagi pildistada.
H:
Kas see idee, et sa just sellise objekti tegid, tuli selle koha ja
nende osmikute kaudu või mingil muul moel?
E: Algul ma
mõtlesin, et kas minna kellegi olemasolevale krundile ja kasutada
mõnda mahajäetud lagunevat sara, millega oleks saanud midagi väga
toredat teha, aga mul tekkis austus nende inimeste vastu, kes seal
olid. Mulle tundus, et ma ei taha isegi väga mahajäetud osmikut
puutuma minna, et las see parem olla seal omaette. Kõiki inimesi,
kes Hiinalinnas aiamaad peavad, väga huvitab, kes seal käib ja mis
seal toimub. Kui ma neile rääkisin, millega ma tegelen, siis
tervitati mind väga positiivselt. Austusest kohalike vastu tahtsin
ma olla heanaaberlik ja nii ma siis võtsin olemasoleva vaba platsi
ja tegin ühele kujutletavale tegelasele ka oma aiamaa.
H:
Sa oled enamasti teinud kunsti siseruumides eksponeerimise jaoks. Mis
oli avalikku ruumi teose loomise puhul põhiliseks erinevuseks?
E:
Erinevus on see, et galerii on eksponeerimise pind, mis oma valgete
seintega ei tohiks ideaalis pretensioone esitada. Kui teha teos
linnaruumi, siis seal toimub elu ja seal on igal pool omad mõjud.
Hiinalinna lahendus oli tegelikult väga turvaline ja
traditsiooniline, võttes eeskuju sellest, mis seal juba oli.
Hiinalinnas on selline väga huvitav inimese loodud keskkond ja oma
kultuur, mis on ääretult põnev. Ma ei leidnud, et selles kohas
oleks vaja neid inimesi oma teosega kuidagi ärritada. Minu arvates
on suurepärane, et on inimesi, kes on mitukümmend aastat seal
aiamaad pidanud. Siit koorub välja vist ka teatud sõnum, et kõik
ei peaksi olema nii kindlalt piiritletud ja kaardistatud, et iga lapp
on välja ostetud ja iga lapi eest makstakse. Sealsed inimesed ei
laiuta ega võta liiga palju ruumi, nad lihtsalt väljendavad midagi,
mis on nende jaoks oluline. Nad võiksid ju minna ja osta need asjad
Maximast, aga see, kui sa ise kasvatad oma tomatid, on ikka midagi
muud. See on elu tähtis osa, mida ei tohiks neilt kunagi ära võtta.
Igal inimesel on selleks õigus. Selles suhtes on see minu arvates
fantastiline koht.
Fotod: Eike Epliku arhiiv.
Allikad:
No comments:
Post a Comment