Intervjuu Eike Eplikuga

Asupaik: Hiinalinn, Ida tänava lõpust umbes 250 meetrit daatšade vahele.
 Tartu Hiinalinna installatsiooni avati linnafestivalil UIT 15. augustil.

Linnafestivali UIT raames lõi Eike Eplik Tartu Hiinalinna omanäolise ning kohaspetsiifilise installatsiooni.
Festivali korraldajad tutvustavad sündmust järgnevalt:

"Linnapiiril, garaažidelabürindi taha jäävas, aegamisi metsikusse loodusse neelduvas kaardistamata pilpakülas asub keset teisi sarnaseid aiamaid kellegi miskipärast pentsikuna tunduv valdus. Kahtlemata on seegi siin omaniku intiimne ja tegus nurgake, kus alati on midagi toimetada. Kuid tundub, et midagi on siin siiski veel. Ehmud hetkeks – märkad silmanurgast, et pilust naabri aiaplangus jälgib sind kellegi valvas vesine silmatera... See silm näeb hämaras, kuidas sa siiski aegamisi majakesele lähened, et valgustatud aknakesest sisse piiluda. Mida nad siit küll kõik otsivad?"

"Eike Eplik (s 1982) on noor Tartu kunstnik, kes loob omanäolisi, muinasjutulisi ning mängulisi kooslusi, mis jäävad esmapilgul silma on veidrusega, kuid lähemal uurimisel annavad vaatajaile võimaluse luua omaenda müstilise ja sügava loo. Eplik on kunstihariduse omandanud Tartu Kõrgema Kunstikooli skulptuuriosakonnas ning magistritasemel samal erialal Eesti Kunstiakadeemias."

Intervjuu Eike Eplikuga, 18.11.2013, Tartus Vilde tervisekohvikus

Hanna-Liis Kont (edaspidi H): Sissejuhatuseks võiksid rääkida, millega sa kunstivallas peamiselt tegeled?

Eike Eplik (edaspidi E): Ma olen skulptori haridusega. Põhiliselt ma tegelengi skulptuuri ja ruumiinstallatsiooniga, mitte aga traditsioonilise monumentaalskulptuuriga. Samas ma kasutan ka väga erinevaid meediumeid, vahel olen kasutanud maale ja joonistusi. Kasutan ka erinevaid materjale, mulle meeldib taaskasutus, näiteks varasemate tööde edasiarendamine või taaskasutamine. Mind huvitavad looduse, keskkonna ja tervisliku toimimise teemad.

H: Kuidas sa sattusid just skulptuuri õppima?

E: Mulle on alati meeldinud käeliselt asju teha. Skulptuur tundus huvitav ja mulle kohe esimesest hetkest väga meeldis, hetkekski ei olnud kahju, et ma midagi muud ei läinud õppima. Mulle meeldib skulptuuri juures see, et ma saan puudutada materjali ja teha midagi oma kätega. See paelub mind, mitte ainult kontseptsioon.

H: Sinu puhul on mainitud seda, et sa ei ole mitte poliitiliste sõnumite edasikandja, vaid lood pigem erinevaid ruumikogemusi. Kas see on olnud su teadlik valik?

E: Ei ole teadlik valik. Paljud on mu töödes ka sotsiaalseid viiteid näinud, aga ma arvan, et inimene peaks ise vaatama ja tema jaoks peaks see asi kuidagi hakkama toimima. Ma ei teha teha nii, et võtan mingi konkreetse poliitilise olukorra ja hakkan seda kommenteerima või osutan millelegi väga otseselt.

H: Palun ava natuke oma Hiinalinna installatsiooni tausta. Kuidas see teos valmis ja kuidas see idee üldse tekkis?

E: Linnafestivali UIT teemaks oli nn Mitte-Tartu ehk siis kohad, kuhu inimene muidu ei satu – tavatrajektoorist kõrvale jäävad paigad. Hiinalinnas ma ise olen käinud kunagi uitamas ja ma mõtlesin, et väga huvitav oleks sinna üle tüki aja tagasi minna. Hiinalinn tundus olevat seda väärt, et inimesed, kes pole seal varem käinud, sinna läheksid. See on päris mõnus koht tegelikult. Mulle väga meeldib ka see aiapidamine seal. Igaühel on omas stiilis osmik ja inimesed, kes muidu elavad suurtes karpmajades, käivad seal väikest maalapikest harimas.

H: Püstitasid sinna augustis väikese aiamajakese. Kas seda saab endiselt vaatama minna?

E: Tegelikult ei saa. Asi oli selles, et tegin sinna suure koera skulptuuri, mis varastati sealt juba paar päeva pärast avamist ära. Väljast võeti üsna kiiresti kõik atraktiivsem ära. Muidugi oleks olnud tore näha, kui ta oleks püsinud puutumatuna, et kuidas ta oleks siis seal ajapikku hävinenud ja mõranenud. Sinna hakati aga juba ka sisse tungima ja tundus, et teda ei ole mõtet sinna sellisel kujul jätta.

H: Milline see maja algselt oli?

E: Maja on tehtud korralikust saepuruplaadist, väga lihtsalt välja lõigatud. Ukseks ja aknaks olid vanad tüüpilised lille- ja meremaalid. Meremaali oli lõigatud auk, kust sai sisse vaadata.

H: Ja mis oli majas sees?

E: Sees oli magav inimene, või siis surnud, kes seda teab. Tema peale oli kogutud käbisid, niiet käbihunniku alt paistis ainult selg. Siis oli veel selline puidust ja makrofleksist herilasepesalaadne moodustis, mis rippus laest alla ja mis helendas, kuna selle taha oli installeeritud valgusti.

Selles suhtes ongi kahju, et muidu mul poleks midagi selle vastu, et ma jätaks selle sinna ja siis pildistaks poole aasta pärast ja aasta pärast. See kõik on väga võluv, kuidas asjad murenevad ja hävinevad, mulle need protsessid väga meeldivad. Aga lõpuks, kui kõik on lihtsalt minema viidud, siis ei ole seal tegelikult midagi pildistada.

H: Kas see idee, et sa just sellise objekti tegid, tuli selle koha ja nende osmikute kaudu või mingil muul moel?

E: Algul ma mõtlesin, et kas minna kellegi olemasolevale krundile ja kasutada mõnda mahajäetud lagunevat sara, millega oleks saanud midagi väga toredat teha, aga mul tekkis austus nende inimeste vastu, kes seal olid. Mulle tundus, et ma ei taha isegi väga mahajäetud osmikut puutuma minna, et las see parem olla seal omaette. Kõiki inimesi, kes Hiinalinnas aiamaad peavad, väga huvitab, kes seal käib ja mis seal toimub. Kui ma neile rääkisin, millega ma tegelen, siis tervitati mind väga positiivselt. Austusest kohalike vastu tahtsin ma olla heanaaberlik ja nii ma siis võtsin olemasoleva vaba platsi ja tegin ühele kujutletavale tegelasele ka oma aiamaa.

H: Sa oled enamasti teinud kunsti siseruumides eksponeerimise jaoks. Mis oli avalikku ruumi teose loomise puhul põhiliseks erinevuseks?

E: Erinevus on see, et galerii on eksponeerimise pind, mis oma valgete seintega ei tohiks ideaalis pretensioone esitada. Kui teha teos linnaruumi, siis seal toimub elu ja seal on igal pool omad mõjud. Hiinalinna lahendus oli tegelikult väga turvaline ja traditsiooniline, võttes eeskuju sellest, mis seal juba oli. Hiinalinnas on selline väga huvitav inimese loodud keskkond ja oma kultuur, mis on ääretult põnev. Ma ei leidnud, et selles kohas oleks vaja neid inimesi oma teosega kuidagi ärritada. Minu arvates on suurepärane, et on inimesi, kes on mitukümmend aastat seal aiamaad pidanud. Siit koorub välja vist ka teatud sõnum, et kõik ei peaksi olema nii kindlalt piiritletud ja kaardistatud, et iga lapp on välja ostetud ja iga lapi eest makstakse. Sealsed inimesed ei laiuta ega võta liiga palju ruumi, nad lihtsalt väljendavad midagi, mis on nende jaoks oluline. Nad võiksid ju minna ja osta need asjad Maximast, aga see, kui sa ise kasvatad oma tomatid, on ikka midagi muud. See on elu tähtis osa, mida ei tohiks neilt kunagi ära võtta. Igal inimesel on selleks õigus. Selles suhtes on see minu arvates fantastiline koht.

Fotod: Eike Epliku arhiiv.

Allikad:

http://www.uit.ee/programm/hiinalinn.html

https://www.facebook.com/linnafestivalUIT