Eve Arpo ja Riin Rõõs moodustavad kunstnikeduo You Must
relax ja koostööd tehakse ka teiste kunstnikega.
Siinne intervjuu Eve Arpoga toimus 15. novembril Tallinnas.
Laura Rajala (edaspidi L. R.): Mis on teie jaoks avalik ruum,
milles teete oma teoseid?
Eve Arpo (edaspidi E. A.): Me oleme enamiku teoseid teinud sõna
otseses mõttes avalikus linnaruumis, kuhu on ligipääs kõigil. Nüüd see viimane
töö EKA krundil on erinev, sest krunt kuulub EKAle ja ei ole avalik maa. Samas
see ei olnud piiratud ja oli kõigile ligipääsetav. Mõnes mõttes see muutuski
pigem Lasnamäe bussi ootajate territooriumiks, kuigi see on parklale välja
renditud ja neil olid omad nõudmised, aga see on ikkagi avalik ruum.
L. R.: Kuidas parkla sellesse projekti suhtus?
E. A.: Tegime nendega enne kokkuleppe ja nad olid suhteliselt
soosivad, aga neil olid sealjuures omad nõudmised ja soovid. Tekkis nendega ka
situatsioone.
L. R.: Ma käisin Laua juures paar päeva tagasi ja seisin seal
umbes 5 minutit. Märkasin, et tunnelist tulnud inimesed ei läinud ükski
nii mööda, et ei oleks Lauda vaadanud ja bussi ootav laps läks sellele istuma.
Algselt see pidi olema Kumus toimunud näitusega "Aedade järelelu"
sama kaua EKA krundil, aga kas praegu on plaane kauaks see jääb?
E. A.: Meil oli mitu eesmärki miks me seda tegime või mis meie
lähteülesanne oli. Üks oli see, et EKAle tähelepanu pöörata ja näituste jaoks
ning teine oli see, et ta töötaks linnaruumi inventarina. Näituseid me
korraldasime suve lõpuni. Praegu töötab see linna inventarina ja otsest
kuupäeva ei ole paigas, millal see ära viia. Krundi koha pealt on ka EKAga
praegu veel segadus, et millal see ära müüakse või mis edasi toimuma
hakkab. Kui seal midagi ei toimu ja on parkla, siis minu arust võiks see sinna
jääda, sest see annab kohale juurde.
L. R.: Kuidas tuli idee Laud teha ja just EKA krundile panna?
E. A.: Meid kutsuti Kumu näitusele osalema ja see oli esimene
otsusekoht, et me ei tahtnud muuseumis või galeriiruumis olla, vaid tahtsime
linnaruumis tegutseda. Hakkasime siis vaatama, et kus linnaruumis. EKA oli kolm
aastat tagasi maha võetud, aga sellest ei räägitud enam ja midagi ei toimunud.
See oli meie panus sellesse teemasse.
L. R.: Aga kust tuli mobiilipuu (Päev ilma mobiilita) tegemise
inspiratsioon? Praeguseks on tehnika veel rohkem arenenud ja kasutusel ning
inimesi kaasata oleks arvatavasti keerulisem.
E. A.: Siis tehtigi nalja, et "Haha, tahad mu mobiili
saada, internetti ei taha veel?" Sel ajal olid need kaks asja lahus, aga
nüüd on juba täiesti koos.
See oli esimene töö, mis me Riinuga koos tegime. Mäletan, et
soovisime Plektrumil osaleda, meid kutsuti sinna ja tahtsime linnaruumis
tegutseda, mitte kuskil suletud kohas. Tahtsime rikastada linnaruumi ja seda
ohoo-efekti, sest kui lähed näituse avamisele, siis lähed ootusega sinna.
Tahtsime üllatusmomenti igapäevasesse ruumi. Inspiratsiooniks oli isiklik
emotsioon.
L. R.: Visuaalse poole inspiratsiooniks oli ekraanide valguse
kasutamine?
E. A.: Jah. Mobiilidega idee oli hästi lihtne, aga peab
igasuguste detailidega arvestama. Kuni selleni, et pidime inimestega lepingud
tegema, sest nad usaldasid mobiilid koos kõnekaartide ja neil olevate andmetega
meile. Lepingud tuli allkirjastada ja meil oli jurist, kes kõik üle
vaatas. Usaldusmoment oli ka, et kuidas neid vihma eest kaitsta, riputada ja
muud sellised asjad. Veel olid ka turvamehed, kui me seda sama installatsiooni
Sao Paulos tegime ja sealne kuritegevus on natuke teravam probleem. Kanadas
meile öeldi, et turvateenus on liiga kallis terveks ööpäevaks ja me
ei saanud installatsiooni päris avalikus ruumis teha, vaid see oli piiratud
festivalialal.
L. R.: Tundub, et Eestis oli lihtsam seda korraldada. Kas kuskil
oli osalejaid märkimisväärselt rohkem või vähem?
E. A.: Ma arvan, et lõppkokkuvõttes oli Eestis kõige rohkem.
Telefoni andsid mitmed, kes lugesid lehest või nägid televisioonist selle kohta
midagi, aga enamik olid need, keda kohapeal paari tunni jooksul kõnetati.
Brasiilias oli väike probleem, et me ei rääkinud portugali keelt ja nemad ei
rääkinud inglise keelt. Kehakeel aitas ja kuna oleme alati festivaliga koos
seda teinud, siis ka seal nad aitasid. Brasiilias mehed vaatasid, et ilusad
blondid naised ja tahtsid telefoni anda, aga kui oli vaja lepingut tegema hakata,
siis vaatasid, mis täpselt toimub.
See töö oli meediateos ka, sest töötas samuti siis, kui
inimene nägi uudist, korraks mõtles selle teema peale, esitas küsimuse. Oligi
paradoks, et mida vähem inimesi mobiili andis, siis järelikult seda raskem neil
loobuda oli.
L. R.: Kas teil on praegu veel plaane, mida teha?
E. A.: Praegu oligi Laud, sest me ideede genereerimist
alustasime Riinuga koos, aga kuna ta jäi praegu lastega koju, siis tegime uue
meeskonna. Otseseid plaane hetkel ei ole. Aga Taavi Tulev, kes tegi Laua juurde
heliinstallatsiooni, temaga on küll mõtteid heliinstallatsiooni teha. Selle
Laua juurde tehtud tööga tulid mitmed teravad küsimused üles, kui osa
tehnikast, mis oli põhimõtteliselt Laua alla kinni armeeritud, ära
varastati. Nad kaevasid läbi maapinna Laua alla.
L. R.: Kuidas üldiselt vastukaja Laua kohta on olnud?
E. A.: Lauaga olid hästi toredad ühe päeva näitused, kus
kunstnik oli hommikust õhtuni kohal. Kateriin Rikken tegi
klaasikunstinäituse ja ta ütles küll, et inimesed tulid hästi palju
suhtlema ja hindasid seda, et ta teeb midagi linnaruumis. Hoolimata sellest, et
EKA maja ja üldse kunsti teema on palju meedias olnud, siis päriselt
krundist mööda jalutavad inimesed ütlesid, et elavad EKAle kaasa ja hoiavad
pöidlad pihus, et kool saaks hoone. Teose tegemise ajal saime aru, et teema on õrn
ka kunstiakadeemiale endale ja väga ei tahetud seda uuesti meediasse tuua.
Riinuga koos me panustamegi sellele, et minu taust on arhitektuur ja Riinul
avalikud suhted ning me tegutseme avalikus ruumis ja kaasame inimesi.
L. R.: Küsiks veel ka installatsiooni "Astrid" kohta,
mille Kumu näituse Gateways jaoks tegite. Mis oli selle inspiratsioon?
E. A.: Enne seda oli kaks tööd mobiilidega olnud – etüüd mobiiltelefonidele
ja mobiilipuu. Meid kutsuti Kumus näitusel osalema. Kuraator oli mobiilipuu
tööd näinud ja kuna eeldasime, et tahab mobiiliteemalist teost, siis ütlesime
alguses isegi ära, aga see töö tuli ikkagi kuidagi väga sujuvalt.
Oluline teema oli ikkagi keha ja see väike vidin. Kui keegi helistab, siis
võtad vastu ja kõik jääb sinnapaika. Objekt, millest kõik ümbritsev on
osa.
Avaliku ruumi juures minu jaoks kõige huvitavam ongi see, et
töid võivad näha kõik, mitte ainult mingi ringkond inimesi. Seda ruumi
kasutavad kõik. Tallinnas see mobiilipuu oli mööduvate ehitusmeeste jaoks väga
üllatav ja selle juures õhtul olnud noormehed väljendasid oma emotsioone
ja hämmastust nii ehedalt.
L. R.: Mobiilipuu kindlasti tõmbas tähelepanu endale, aga kas
Laud oligi sellisena planeeritud?
E. A.: Meil oli enda seas suur diskussioon, kas värvida või mis
värvi seda värvida. Ma vaatasin, kuidas jaapanlastest turistide seltskond sealt
mööda läks ja mitte ükski neist Laua poole ei vaadanud. Mitte nagu nüüd,
kui sa nägid, et inimesed panevad seda tähele. Võib-olla siis turistid
registreerisid selle ajus kui ehitusprahi, aga keegi ei pööranud pead sinna
poole. See kollane ongi kutsuv ja tähelepanu endale tõmbav.
L. R.: Kas seda on üle värvitud ka või on sodimisega
suuremaid probleeme olnud? Ise nägin sellel ühe nurga peal musta värviga
kirja.
E. A.: Ei ole üle värvitud. Me olime ise ka üllatunud,
sest me olime otsustanud üle värvida, kui ära soditakse. Kuskil vist oli
mingi süda ja paar nime kirjutatud, aga muud midagi. Huvitav on, et see on nii
püsinud. Tegelikult meile Mihkel Ilus tegi isegi kavandi maalist, mis ta oleks
sinna peale teinud, aga EKA asukoha küsimus lahenes ja kuna maal oli EKA
teemaline, siis see kõik jäi ära.
See on seal nurgal piisavalt suvaline objekt, et kutsub
kasutama. Olen seal ka rulatajaid ja paduvihma ajal vihmavarjudega catwalki tegevaid tüdrukuid näinud.
Vaata veel:
http://avalikruum.blogspot.com/search/label/autor%3A%20Eve%20Arpo
No comments:
Post a Comment