Merli-Triin Eiskop: Kuidas ja miks tekkis “noolegrupp”?
Triinu Jürves: See oli tegelikult lihtsalt asjaolude kokkulangevus. Tekkis mingi seltskond õpilasi, kellega ma veetsin palju aega koos. Ühel hetkel tekkis selline seis, et tekkis igasuguseid mõtteid ja me saime aru, et me mõistame üksteise keelt - et kõigil on enamvähem ühed eelistused ja me väärtustame samalaadseid asju. Ühel hetkel ei jäänud midagi muud üle, kui tuli hakata teostama. Sellel oli ka praktiline nüanss juures: ühel hetkel me otsustasime, et me teeme näituse ja me panime terve selle maja (Toim.:Kullo galerii) kinni.
See oli see klass, kes lõpetas 2004. Seal olid Villem ja Rannar (Toim.: Laur) ja seal oli veel inimesi, kellega me suhtlesime. 2005. aasta suvel läks asi juba reaalsemaks ja esimene näitus siin oli jaanuaris 2006 (“Lumivalgekese sõjakäik”), kus me formuleerisime oma grupi ära ja tegime isegi manifesti.
Põhimõtteliselt me vaatasime läbi sõrmede sellele totakale faktile, et - mis see siis on - õpetaja ja õpilased. See meile väga ei meeldinud ja me püüdime jätta mulje, et seal pole seda probleemi, et üks on kümme aastat vanem, kui teised.
Me kasutame seda “noolegruppi” (Toim.: nime) sellepärast, et oli selline romantiline seik, et oli selle klassi lõpupidu (2004) ja see toimus Assakul ja siis hommiku poole ööd me tegime mingi spontaanse aktsiooni. Seal oli üks selline tühi suur reklaamtahvel ja me tegime sinna peale grafiti, kuhu keegi joonistas musta ruudu valge noolega. No… must ruut oli meil alati selline kultusobjekt ja see oli kõige lahedam asi (Toim.: must ruut on ka Pelgulinna Gümnaasiumi lõpusõrmusele jõudnud kujund) ja lisaks siis veel nool, et nagu veel progressiivsem või nagu veel rohkem liikumist juurde. Ja see oli vist Kristi Kongi, kes selle esimesena tegi sinna tahvli peale. See oli lihtsalt täiesti spontaanne.
Alguses meie grupi nimekirjas oli neli inimest: mina, Villem (Toim.:Jahu), Rannar ja Harry Rull, kes oli aasta nooremast klassist. Ja lisaks sellele on meil kõik need toetajaliikmed. Meil on olnud suured aktsioonid ja osad inimesed arvavad miskipärast, et kõik on liikmed, mis on täielik jama.
Mul on alati tulnud lapsi (Toim.: õpilasi) juurde - sellised, kellega võib ka peale tunde midagi teha ja kellel on huvi ja kes saavad aru, et see on lahe - proovida, vaadata mis saab ja neid on alati tulnud appi ja sellest on ka jäänud see mulje, et meil on tohutu suur grupp, aga tegelikult… läks paar aastat mööda ja Rannar läks sukelduma Egiptusesse, Harry kolis Tartusse ja kogu selle ülejäänud aja oleme me olnud Villemiga kahekesi see “Noolegrupp” ja kui vaja, siis tulevad teised inimesed appi - meil on tõesti väga palju neid inimesi.
Villemiga olime alati need ideelised partnerid, temaga me mõtlesime asjad välja ja teised aitasid teostada. Selles mõttes on see loogiline.
Meil on see muutunud ka päris palju. Kui alguses olid meil sellised tohutu energiaga tehtud võimsad aktsioonid, poolenisti huumoriga, siis praegu oleme me rahulikumad ja rohkem läbi mõelnud. Aga me pole kunagi professionaalset lähenemist hinnanud - sellist, et enne ei liiguta lillegi, kui raha on tulnud ja meil on üldse tohutult romantilised põhimõtted. Näiteks: ükskõik, mis näitus on me üritame teha täiesti uue teose ja me ei pane kunagi sama asja uuesti välja.
M-T.E.: Kui ma mõtlen “Pidusöögi” peale, siis on seal juba päris palju asju, mida sa ka välja tõid - see tohutu inimeste hulk ja päris pompoosne idee helikopter kohale kutsuda…
T.J.: Me leiame, et kunsti tegemine on pidu ja seda ei saa võtta nagu mingisugust jubedat kohustust. Võibolla ma tundun ülbe, aga ma töötan selle nimel, et kui mul on vaja, siis ma saaks helikopteri tellida ja see poleks probleem. Kui ma tahan, siis ma teen ära ja kõik.
M-T.E.: Jah ja minu meelest tuli seal see ka välja, kuidas teil vist ei ole kõik liiga üleplaneeritud.
T.J.: Jah, see on see kõige elusam hetk. Tavaliselt on see mingi “kammiga” ka seotud, eriti kui on palju inimesi.
Ja tavaliselt olen ju mina see, kes hoiab seda süsteemi koos - suhtlen, motiveerin ja viin inimesed nii kaugele, et nad tahavad tulla sinna aitama. Samas peab ka infot jagama, et nad saaks aru, mida tehakse ja kui ei saa, siis et kõigil oleks turvaline ja meeldiv. See on minu tugevam külg - need samad isikuomadused, mida klassis läheb vaja.
Mul on alati tulnud lapsi (Toim.: õpilasi) juurde - sellised, kellega võib ka peale tunde midagi teha ja kellel on huvi ja kes saavad aru, et see on lahe - proovida, vaadata mis saab ja neid on alati tulnud appi ja sellest on ka jäänud see mulje, et meil on tohutu suur grupp, aga tegelikult… läks paar aastat mööda ja Rannar läks sukelduma Egiptusesse, Harry kolis Tartusse ja kogu selle ülejäänud aja oleme me olnud Villemiga kahekesi see “Noolegrupp” ja kui vaja, siis tulevad teised inimesed appi - meil on tõesti väga palju neid inimesi.
Villemiga olime alati need ideelised partnerid, temaga me mõtlesime asjad välja ja teised aitasid teostada. Selles mõttes on see loogiline.
Meil on see muutunud ka päris palju. Kui alguses olid meil sellised tohutu energiaga tehtud võimsad aktsioonid, poolenisti huumoriga, siis praegu oleme me rahulikumad ja rohkem läbi mõelnud. Aga me pole kunagi professionaalset lähenemist hinnanud - sellist, et enne ei liiguta lillegi, kui raha on tulnud ja meil on üldse tohutult romantilised põhimõtted. Näiteks: ükskõik, mis näitus on me üritame teha täiesti uue teose ja me ei pane kunagi sama asja uuesti välja.
M-T.E.: Kui ma mõtlen “Pidusöögi” peale, siis on seal juba päris palju asju, mida sa ka välja tõid - see tohutu inimeste hulk ja päris pompoosne idee helikopter kohale kutsuda…
T.J.: Me leiame, et kunsti tegemine on pidu ja seda ei saa võtta nagu mingisugust jubedat kohustust. Võibolla ma tundun ülbe, aga ma töötan selle nimel, et kui mul on vaja, siis ma saaks helikopteri tellida ja see poleks probleem. Kui ma tahan, siis ma teen ära ja kõik.
M-T.E.: Jah ja minu meelest tuli seal see ka välja, kuidas teil vist ei ole kõik liiga üleplaneeritud.
T.J.: Jah, see on see kõige elusam hetk. Tavaliselt on see mingi “kammiga” ka seotud, eriti kui on palju inimesi.
Ja tavaliselt olen ju mina see, kes hoiab seda süsteemi koos - suhtlen, motiveerin ja viin inimesed nii kaugele, et nad tahavad tulla sinna aitama. Samas peab ka infot jagama, et nad saaks aru, mida tehakse ja kui ei saa, siis et kõigil oleks turvaline ja meeldiv. See on minu tugevam külg - need samad isikuomadused, mida klassis läheb vaja.
Aga sisu poolest - me oleme Villemiga emotsionaalsed konteptualistid - me ei toetu kunagi mingile tekstile. Pärast tavaliselt ilmuvad mingid seosed, aga meie teeme puhtalt tunde järgi.
Mulle meeldib osaleda grupinäitustel mõnikord. Tavaliselt on see õudne stress, saavutada seda mida sa tahad läbi suhtlemise. Me ei jäta enne, kui me oleme saanud, mis me tahame. Me ei jäta oma töid kuskile nurka ja ei lähe ise õlut jooma. Me tahame selle ruumi vallutada. Seal oli sellega kõik korras. Muud probleemi polnudki, kui et Toomik keeras selle ajakava pe**i. Ta tuli pool tundi varem rahvaga kohale, aga helikopter oli ju kella peale tellitud. Ja siis oligi küsimus - mida me teeme?
Siiani on täiesti kaks leeri. Ühed ütlevad, et te tegite täiesti valesti ja seda riidest lahti võtmist poleks tohtinud teha ja oleks pidanud ära kannatama. Teised arvavad, et kogu selle aktsiooni ainuke point oligi selles riidest lahti võtmises ja kõik muu oli kulissid.
Performance on väga keeruline ala, sellepärast et selle aja ja koha ja inimeste energiad liiguvad korraga ja ühel hetkel sa saad aru, et ega sina ikka nii tohutult ei kontrolli seda olukorda ja sa püüad seda kontrollida, aga mingi väike detail võib keerata kõik kuskile mujale. Samas on see põnev - adrenaliin voogab, sa pead sellel hetkel seal tunnetama seda asja. Ja kui kõik õnnestub, siis tekib mingi hea asi, millest kõik korraga saavad osa ja kui ei teki, siis vaatad, et on “nõme perfokas”.
M-T. E.: Päris alguses, kui ma kirjutasin, tekkis meil küsimus, et kas saab seda Kiltsi lennuvälja aktsiooni avaliku ruumi kunstiks rangelt öeldes nimetada. Ja kustkohast see piir teie jaoks jookseb?
T.J.: Mina ise ei paneks teda sinna alla. Aga kui me mingit sellist asja teeme me ei mõtle, kas see on avalik ruum või ei. See ei ole üldse oluline seal. See, et need inimesed kohale toodi oli muidugi boonus. Ja see kogemus oli tore. See, kuidas Toomik seda festivali seal korraldas, oli väga naljakas.
Meid huvitab alati ruum. See on selge. Isegi, kui on tegemist tasapinnalie teosega, siis meid huvitab, kuidas see ruumiga seostub. Meile meeldib see, kui me saame mingi harjunud ruumi mingi tobeda väikse detailiga ära muuta mingiks uueks asjaks.
Kiltsil ka - see ruum ja need angaarid seal - see inspireeris, kuigi see helikopteri idee oli tegelikult inspireeritud ühest teisest juhtumisest seoses tuule ja söömisega. Me hakkasime mõtlema, et kuidas saaks tuult - ventilaatorid? Tuuline koht? Aga selle peale ei saa ju loota. Ja siis mõlesime, et helikopter ju teeb tuult. Meil oli tegelikult vaja tuult, mitte helikopterit. See jäi mingiks mõtteks. Ja siis tekkis Kiltsi “Seanahk” ja ise pakkusime siis Toomikule, et oleks perfokas - ta pani meid küsimusteta kirja.
M-T.E.: Ja see vastuvõtt on väga vahetu. Inimesed saavad isegi seal kohapeal väga erinevaid kogemusi.
T.J.: Jah, justnimelt. Seal olid ju mitu gruppi. Esiteks need inimesed, kes laua taga istusid, siis meie Villemiga ja siis ülejäänud publik.
Minul on sellega seotud täiesti isiklik perekondlik draama - mu isa ei suutnud aktsepteerida, et ma võtsin seal riidest lahti niimoodi rahvahulga ees. Ta elas seda väga üle. Muidugi siis (Toim.: perfoka ajal) ma selle peale ei mõelnud.
M-T.E.: Seal tuleb see ruumikogemus ka sisse. Need inimesed, kes bussiga tulevad, ja mis nad enne seda kogevad ja seal näevad või need, kes laua taga istusid, näiteks mina olin seljaga ja sain alles pärast teada, mis juhtus, said väga erineva kogemuse.
T.J.: No vot, seal see ruumikogemus tekkis. Me alguses läksime sinna kohale - valisime konkreetset angaari ja mõelda, mille juures ka kuidas see liikumine toimub. See oli kõik päris suur logistika. Kõik need osad läksid lõpuks kokku.
M-T.E.: Kui te teete oma töid, peromace’eid, kas teil on ka mingi ootus, mis mõju peaks avaldama? Kas te ootate teatud reaktsiooni või diskussiooni tekitada?
T.J.: No me pole seda kunagi saanud (naerab), et selles mõttes - me enam ei looda seda. Me ajame alati kõik need kunstiteadlased täiega segadusse. Ma oleme Villemiga naernud ja mõelnud, et nad ei taha meiega lihtsalt käsi määrida, sest kui hakata ühest kohast pihta, siis tuleb sealt mingi siksak välja(naerab nüüd ka). Neile tihti meeldib tihti teksti peale toetuda ja meile ei meeldi teksti peale toetuda. Meile meeldib visuaalne, OK - ka mingid seosed ja mingid tsitaadid ja kõik see, aga me ei viitsi seda kunagi tekstiliselt väljendada. See mida me teeme ongi nende - meie peas tekkinud seoste - väljendus. Me loodame, et see teistele ka midagi võiks pakkuda. Me tavaliselt arvestame ka, et anda võimalus vaatajale midagi kogeda. Täiesti idee-vabad meie tööd ka pole - me ikka sõnastame mingi sõnumi enda jaoks, mida me tahame, et see väljendaks, aga kui see seda ei tee, siis me ei hakka jõuga ka kellegile kurku toppima.
Me ei salli neid A4 tekste seal. Miks ei võiks inimene hoopis näiteks ära tunda, et mul on ka kodus sellised taldrikud või, et mu pulmas oli samasugune supitirin nagu seal laua peal. “Pidusöögi” taga oli meil jah tegelikult see mõte, et eestlane kannatab kõik välja. Mingi tohutu draama toimub ümberringi ja tema istub ikka seal ja sööb oma suppi ja ei lase ennast millestki häirida. See oli nagu see mõte tagataustal ja me proovisime seda lavastada nii, et oleks ilus. Aga mina ei tea kuidas mõni inimene nägi seda, kas tal tekkis see paralleel või mitte.
M-T.E.: Kas seal ei tule välja mingi teatud kunstiteadlaste ja kunstnike töömeetodi erinevus või üksteisest möödaminek. Näiteks, kui Sa räägid, et inimesed peaksid ise kogema ja mõtlema teose peale, tuleb mul esimese asjana pähe üks tekst (Toim.: Susan Sontagi “Tõlgendamise vastu”), mida ma hiljuti jälle lugesin. Et seal on mingi mõtlemise erinevus vist?
T.J.: Inimesed on erinevad, nii palju kunstnikke täpselt samamoodi armastavad teksti pealt töötada. Me lihtsalt ei ole sellised. Aga samas mul ei ole tõesti mitte midagi selle vastu, et tuleb inimene ja tõlgendab nii nagu ise tahab tõlgendada. Pangu sinna ükskõik mida, me naerame pärast või vaatame, et kui huvitav. Ja minumeelest kunstiteadlased võiksid täita ka täita rohkem seda kohustust, mis neil tegelikult on - kirjutada sellises keeles, et inimene, kes loeb, tunneks ennast enesekindlamalt ja julgeks ise rohkem mõelda, et ta ei kardaks saada valesti aru. Mis vahet seal on mida see tähendab? Mitte ükski inimene pole nii loll, et ta ei saaks millestki aru.
Ma saan tegelikult aru, et oleme selle kõigega opositsioonis ka. Kõik need emotsionaalsed seosed ja nii edasi, mis meie töödes on - miks meiega ei taheta “käsi määrida” - kui hakata veidi kaevuma meie töödesse, et siis tuleb välja, et seal polegi mingit suurt filosoofiat taga ja nii tundubki kirjutajale endale, et tal pole justkui millegile toetuda. Et ta peab ise kõik välja mõtlema ja seda ei juleta väga.
(Toim.:Anneli) Porri küll ükskord alguse poole kirjutas meile elegantse väljenduslaadiga suhteliselt ülbe tooniga. Meid on üliselt peetud väga tihti ülbikuteks. Mis on muidugi absoluutelt vale. Me ei proovi absoluutselt alla tõmmata kedagi, meile lihtsalt ei istu selline… mina nimetan seda “verevaeseks kontseptualismiks”. See, kui sa lähed galeriisse ja sealt on kõik, mis vähegi inimlikuks seda teeb, maha roogitud. Tahetakse üldistust, aga välja tuleb (ei oska lauset lõpetada).
M-T.E.: Ma saan vist aru, mis Sa silmas pead.
T.J.: No ongi. Ma kahtlustan, et mingi kerge minu mõju on ka seal. Ma olen alati kultiveerinud seda, et teeme ausalt ja nii, kuidas tunneme.
Ma olen nõus, et kunsti asi ei ole illustreerida ja see ei pea olema ainult visuaalne ja silmale. Ma olen selle kõigega absoluutselt nõus. Kaasaegne kunst - sa võid ju kõike teha - ainult ära tee nii, et igav on!
M-T.E.: Mis te veel olete avalikus ruumis korda saatnud?
T.J.: Ühe Diverse Universe raames oli meil Kunstihoone ees tsirkus üles pandud - umbes 6 tunni pikkune (“Tsirkus”, 2007). Perfomance’i festival ise toimus Kunstihoone hoovis, aga meie siis olime seal väljas.
Meil oli telk ja atraktsioonid ja meil olid rollid kõikidel ja kostüümid ja karu.
Mulle meeldib osaleda grupinäitustel mõnikord. Tavaliselt on see õudne stress, saavutada seda mida sa tahad läbi suhtlemise. Me ei jäta enne, kui me oleme saanud, mis me tahame. Me ei jäta oma töid kuskile nurka ja ei lähe ise õlut jooma. Me tahame selle ruumi vallutada. Seal oli sellega kõik korras. Muud probleemi polnudki, kui et Toomik keeras selle ajakava pe**i. Ta tuli pool tundi varem rahvaga kohale, aga helikopter oli ju kella peale tellitud. Ja siis oligi küsimus - mida me teeme?
Siiani on täiesti kaks leeri. Ühed ütlevad, et te tegite täiesti valesti ja seda riidest lahti võtmist poleks tohtinud teha ja oleks pidanud ära kannatama. Teised arvavad, et kogu selle aktsiooni ainuke point oligi selles riidest lahti võtmises ja kõik muu oli kulissid.
Performance on väga keeruline ala, sellepärast et selle aja ja koha ja inimeste energiad liiguvad korraga ja ühel hetkel sa saad aru, et ega sina ikka nii tohutult ei kontrolli seda olukorda ja sa püüad seda kontrollida, aga mingi väike detail võib keerata kõik kuskile mujale. Samas on see põnev - adrenaliin voogab, sa pead sellel hetkel seal tunnetama seda asja. Ja kui kõik õnnestub, siis tekib mingi hea asi, millest kõik korraga saavad osa ja kui ei teki, siis vaatad, et on “nõme perfokas”.
M-T. E.: Päris alguses, kui ma kirjutasin, tekkis meil küsimus, et kas saab seda Kiltsi lennuvälja aktsiooni avaliku ruumi kunstiks rangelt öeldes nimetada. Ja kustkohast see piir teie jaoks jookseb?
T.J.: Mina ise ei paneks teda sinna alla. Aga kui me mingit sellist asja teeme me ei mõtle, kas see on avalik ruum või ei. See ei ole üldse oluline seal. See, et need inimesed kohale toodi oli muidugi boonus. Ja see kogemus oli tore. See, kuidas Toomik seda festivali seal korraldas, oli väga naljakas.
Meid huvitab alati ruum. See on selge. Isegi, kui on tegemist tasapinnalie teosega, siis meid huvitab, kuidas see ruumiga seostub. Meile meeldib see, kui me saame mingi harjunud ruumi mingi tobeda väikse detailiga ära muuta mingiks uueks asjaks.
Kiltsil ka - see ruum ja need angaarid seal - see inspireeris, kuigi see helikopteri idee oli tegelikult inspireeritud ühest teisest juhtumisest seoses tuule ja söömisega. Me hakkasime mõtlema, et kuidas saaks tuult - ventilaatorid? Tuuline koht? Aga selle peale ei saa ju loota. Ja siis mõlesime, et helikopter ju teeb tuult. Meil oli tegelikult vaja tuult, mitte helikopterit. See jäi mingiks mõtteks. Ja siis tekkis Kiltsi “Seanahk” ja ise pakkusime siis Toomikule, et oleks perfokas - ta pani meid küsimusteta kirja.
M-T.E.: Ja see vastuvõtt on väga vahetu. Inimesed saavad isegi seal kohapeal väga erinevaid kogemusi.
T.J.: Jah, justnimelt. Seal olid ju mitu gruppi. Esiteks need inimesed, kes laua taga istusid, siis meie Villemiga ja siis ülejäänud publik.
Minul on sellega seotud täiesti isiklik perekondlik draama - mu isa ei suutnud aktsepteerida, et ma võtsin seal riidest lahti niimoodi rahvahulga ees. Ta elas seda väga üle. Muidugi siis (Toim.: perfoka ajal) ma selle peale ei mõelnud.
M-T.E.: Seal tuleb see ruumikogemus ka sisse. Need inimesed, kes bussiga tulevad, ja mis nad enne seda kogevad ja seal näevad või need, kes laua taga istusid, näiteks mina olin seljaga ja sain alles pärast teada, mis juhtus, said väga erineva kogemuse.
T.J.: No vot, seal see ruumikogemus tekkis. Me alguses läksime sinna kohale - valisime konkreetset angaari ja mõelda, mille juures ka kuidas see liikumine toimub. See oli kõik päris suur logistika. Kõik need osad läksid lõpuks kokku.
M-T.E.: Kui te teete oma töid, peromace’eid, kas teil on ka mingi ootus, mis mõju peaks avaldama? Kas te ootate teatud reaktsiooni või diskussiooni tekitada?
T.J.: No me pole seda kunagi saanud (naerab), et selles mõttes - me enam ei looda seda. Me ajame alati kõik need kunstiteadlased täiega segadusse. Ma oleme Villemiga naernud ja mõelnud, et nad ei taha meiega lihtsalt käsi määrida, sest kui hakata ühest kohast pihta, siis tuleb sealt mingi siksak välja(naerab nüüd ka). Neile tihti meeldib tihti teksti peale toetuda ja meile ei meeldi teksti peale toetuda. Meile meeldib visuaalne, OK - ka mingid seosed ja mingid tsitaadid ja kõik see, aga me ei viitsi seda kunagi tekstiliselt väljendada. See mida me teeme ongi nende - meie peas tekkinud seoste - väljendus. Me loodame, et see teistele ka midagi võiks pakkuda. Me tavaliselt arvestame ka, et anda võimalus vaatajale midagi kogeda. Täiesti idee-vabad meie tööd ka pole - me ikka sõnastame mingi sõnumi enda jaoks, mida me tahame, et see väljendaks, aga kui see seda ei tee, siis me ei hakka jõuga ka kellegile kurku toppima.
Me ei salli neid A4 tekste seal. Miks ei võiks inimene hoopis näiteks ära tunda, et mul on ka kodus sellised taldrikud või, et mu pulmas oli samasugune supitirin nagu seal laua peal. “Pidusöögi” taga oli meil jah tegelikult see mõte, et eestlane kannatab kõik välja. Mingi tohutu draama toimub ümberringi ja tema istub ikka seal ja sööb oma suppi ja ei lase ennast millestki häirida. See oli nagu see mõte tagataustal ja me proovisime seda lavastada nii, et oleks ilus. Aga mina ei tea kuidas mõni inimene nägi seda, kas tal tekkis see paralleel või mitte.
M-T.E.: Kas seal ei tule välja mingi teatud kunstiteadlaste ja kunstnike töömeetodi erinevus või üksteisest möödaminek. Näiteks, kui Sa räägid, et inimesed peaksid ise kogema ja mõtlema teose peale, tuleb mul esimese asjana pähe üks tekst (Toim.: Susan Sontagi “Tõlgendamise vastu”), mida ma hiljuti jälle lugesin. Et seal on mingi mõtlemise erinevus vist?
T.J.: Inimesed on erinevad, nii palju kunstnikke täpselt samamoodi armastavad teksti pealt töötada. Me lihtsalt ei ole sellised. Aga samas mul ei ole tõesti mitte midagi selle vastu, et tuleb inimene ja tõlgendab nii nagu ise tahab tõlgendada. Pangu sinna ükskõik mida, me naerame pärast või vaatame, et kui huvitav. Ja minumeelest kunstiteadlased võiksid täita ka täita rohkem seda kohustust, mis neil tegelikult on - kirjutada sellises keeles, et inimene, kes loeb, tunneks ennast enesekindlamalt ja julgeks ise rohkem mõelda, et ta ei kardaks saada valesti aru. Mis vahet seal on mida see tähendab? Mitte ükski inimene pole nii loll, et ta ei saaks millestki aru.
Ma saan tegelikult aru, et oleme selle kõigega opositsioonis ka. Kõik need emotsionaalsed seosed ja nii edasi, mis meie töödes on - miks meiega ei taheta “käsi määrida” - kui hakata veidi kaevuma meie töödesse, et siis tuleb välja, et seal polegi mingit suurt filosoofiat taga ja nii tundubki kirjutajale endale, et tal pole justkui millegile toetuda. Et ta peab ise kõik välja mõtlema ja seda ei juleta väga.
(Toim.:Anneli) Porri küll ükskord alguse poole kirjutas meile elegantse väljenduslaadiga suhteliselt ülbe tooniga. Meid on üliselt peetud väga tihti ülbikuteks. Mis on muidugi absoluutelt vale. Me ei proovi absoluutselt alla tõmmata kedagi, meile lihtsalt ei istu selline… mina nimetan seda “verevaeseks kontseptualismiks”. See, kui sa lähed galeriisse ja sealt on kõik, mis vähegi inimlikuks seda teeb, maha roogitud. Tahetakse üldistust, aga välja tuleb (ei oska lauset lõpetada).
M-T.E.: Ma saan vist aru, mis Sa silmas pead.
T.J.: No ongi. Ma kahtlustan, et mingi kerge minu mõju on ka seal. Ma olen alati kultiveerinud seda, et teeme ausalt ja nii, kuidas tunneme.
Ma olen nõus, et kunsti asi ei ole illustreerida ja see ei pea olema ainult visuaalne ja silmale. Ma olen selle kõigega absoluutselt nõus. Kaasaegne kunst - sa võid ju kõike teha - ainult ära tee nii, et igav on!
M-T.E.: Mis te veel olete avalikus ruumis korda saatnud?
T.J.: Ühe Diverse Universe raames oli meil Kunstihoone ees tsirkus üles pandud - umbes 6 tunni pikkune (“Tsirkus”, 2007). Perfomance’i festival ise toimus Kunstihoone hoovis, aga meie siis olime seal väljas.
Meil oli telk ja atraktsioonid ja meil olid rollid kõikidel ja kostüümid ja karu.
Me tegime sellise spontannse näitusehõivamise Tartu Kunstikuu raames 2006. aastal vanas kaubamajas toimunud näitusel (“Do You Know My Poetry”, 2006). Meid erutas see mõte kaubamajast - tore ruum. Me ei viitsinud asju ajada ja ametlikult näitusel osaleda. Võtsime oma karu ja panime oma installastiooni lihtsalt sinna kaubamajja üles (naerab taas). See oli jumala ilus - seal oli karu ja õhupallid. Õhupall on ka päris mitu korda läbi käinud meie töödes. Keegi ei saanud midagi aru. Meile meeldib selline asi.
Tegelikult ju keegi ei kutsu ka meid mitte kuhugile, meil pole oma kuraatorit, kes alati soovitaks “noolegruppi” või midagi. Meil on olnud hea koostöö Paldrokiga. Soomest Johanna Sipilä, kes on meid Estomaniale kutsunud. Teda me tunneme tänu (Toim.: galerii) Metropoli rahvale, sest me just Metropoli lähikonnas liikleme. Kuid nad pole ka päris ametlikud kuraatorid ja on ise ka põrandaalused.
M-T.E.: Küsiksin veel viimaseks õpetajaameti ja teie kunstitegemise seoste kohta. Kuidas need kokku sobivad või ei sobi ja teineteist mõjutavad?
T.J.: Ma ei tee mingit vahet. Lihtsalt see koolitöö on igapäevatöö, ta on rutiin ja seal peab vastu pidama, aga sisulise poole pealt ei näe ma mingit vahet. Ma teen täpselt sama asja, lihtsalt… nad näivad erinevad, aga oletame et ma olen mingisugusel hindamisel - see mida ma siis räägin, on täpselt see sama, mida ma arvan ka enda kunstitegemise kohta. Mul on samad väärtused.
Ma usun näiteks, et head kaasaegset kunst saab teha, kui su silmad ja aju töötavad, kui sa näed ka. Mina näiteks leian, et klassikaline nühkiv kunstiharidus on väga vajalik seal all, sest kui silma, aju ja käe koostöö puudub, siis ei saa ka mingit head kaasaegset kunsti teha. Ilma selleta sa lihtsalt ei näe, kus need võimalused on.
M-T.E.: Villemiga olete te vist psühholoogiliselt tüübilt küll täiesti vastandid.
T.J.: No, me mõtleme täpselt samamoodi, aga me suhtleme erinevalt. See on raske mõnikord. Aga ma olen selle kõigega nõus, et see ,et me ühtemoodi mõtleme, saaks oma eluõiguse seal vahel.
Need põhjused, miks midagi teha, ei ole kunagi tulnud mingist teooriast vaid sellest, et midagi oli juhtunud, mis oli tore olnud ja selle peale sai kasvatada mingi suurema asja.
Kui sa teed üksinda, siis sa pead iseendaga võitlema. Minul oli see probleem, et ma ei tegelenud enam kunstiga mõned aastad pärast seda, kui ma kooli tulin. Mõtlesin, et jääb vist ära ja teen hoopis koolitööd. Ja siis läks paar aastat mööda ja ma järsku sain aru, et ma saan teha ja selle seltskonna ja grupi pärast ma olen nõus tegema. Enda pärast ma ei viitsinud neid kulka taotlusi kirjutada.
Ma olin juba peaaegu nõus alla andma, et jääb ainult õpetamine. (Kuigi selline asjade seis mulle ei meeldinud.) Et täitsa uskumatu, et ma siis avastasin, et niimoodi saab ka teha. See oli väga suur asi.
No comments:
Post a Comment