Intervjuu Aet Aderiga, b210

Aeg: 12.11.2013

Koht: b210 kontor

Darja Andrejeva (edaspidi D.A.): Kuidas moodustus b210?

Aet Ader (edaspidi  A.A.): See algas sellega, et põhimõtteliselt selles samas majas, aga ühes teises ruumis: mina (Aet Ader), Karin Tõugu, Grete Soosalu, siis oli ka Tõnis Orjus, kes meiega väga palju projekte ei teinud, aga oli samas ruumis, Kaidi Õis, Kadri Klementi, vahel ka Mikk Meelak ja Kalle Komissarov. Aga viis meist olid need, kes tegid arhitektuuri magistritööd, et meie kõik olime käinud kusagil välismaal. Mina olin Kopenhaagenis, Karin oli Oslos, Grete oli Zürichis. Olime kusagil välismaal ära olnud vahetuses, siis tulime tagasi ja siis oli vaja seda magistritööd teha.

See langes kokku just selle hetkega kui EKA vana maja n-ö pandi kinni. Meil oli tugev EKA vaimsus, kus me olime harjunud, et meil on kursus ja meil on klass, ja see klass on 24h stuudio. Mingist hetkest öeldi EKA-s, et me paneme maja kinni ja arhitektuuri osakond kolis Pikkale tänavale (Pikk 20), kus ruumide konfiguratsioon ei olnud nii mugav, pluss oli veel see, et te võite töötada siin kella üheteistkümneni ja nädalavahetusteti on need ruumid kinni.

Magistritöö tähendab väga iseseisvat tööd, kus sa tegelikult tahadki x kellaaegadel töötada ja samal ajal oli selline totaalne madalseis kinnisvaraturul. Siis see maja, mis on endine Projekteerijate maja, kuskilt me kuulsime, et siin oi palju tühje ruume. Me kirjutasime juhatusele, et oleme noored arhitektid ja tahaksime lihtsalt ruumi, et kas saab ilma rendita, me oleme nõus kommunaale maksma. Meil vedas, me saimegi ruumi, siis me tegime alguses magistritööd, tegime magistritööd ära, siis oli ikka mõnes mõttes veel madalseis, ka arhitektuuris... ja siis oligi põhimõtteliselt see nagu tuleviku otsustuse koht, et mida nüüd teha. Kuna mina ja kõik teised olime tudengid just selle buumi ajal, siis me olime kõik töötanud väga erinevates büroodes, meil oli mõnesmõttes nagu kogemus büroos töötamisest olemas ja sel hetkel kui seis ei olnud väga hea ei olnud ka tunnet, kuhu tööle minna ja ei tahtnud võib-olla minna ka... Meil oli nii tugev kollektiiv siis oli selline tunne, et võiks ise asja teha.

Kui rääkida konkreetsemat nendest installatsioonidest, siis need on meil tehtud sellises laiemas kollektiivis, et pigem see oligi väga fleksibiilne. Näiteks mina olen teinud koos Flo Kasearu ja Andra Aloe ja Kaarel Künnapuuga. Flo on kunstnik, Andra õpib graafikat, nüüd küll urbanistikat ja Kaarel õppis arhitektuuri, jättis pooleli ja tegelikult on luuletaja – selline väga mitmekesine kooslus. Pigem see oligi see, et mõned inimesed tahavad teha asju.

D.A.: Millega b210 tegeleb nüüd? Teie tegevusala on mitmekesine.

A.A.: Tegelikult nüüd me läheme aina rohkem arhitektuuribüroo suunas. Kui rääkida sellisest, et alguses me olime võib-olla fleksibiilsem kollektiiv, siis nüüd on see tuumik grupp ja see läheb sinna klassikalise arhitektuuribüroo suunas. See on elu paratamatus, et tegelikult ära elada peaks tegema „päriselt tööd“. Me tahame teha ise ka arhitektuuri, et me oleme ise kogu aeg mõelnud, et me tahaksime olla laiema profiiliga arhitektuuribüroo, ühest küljest me tahaksime teha maju, arhitektuuri – ratsionaalseid asju, aga teisest küljest tahaks hoida endas seda suunda, et me ei pea alati mõtlema betoonis misiganes puitlaudises. Et me suudame hoida sellist kriitikameelt avaliku ruumi suunas ja võib-olla teha selliseid hetke ajendil kiireid liigutusi.

Kui rääkida jälle installatsioonidest, see teine väga soodus tegur oli „Tallinn kultuuripealinn 2011“ siis 52 üllatuste ideed, kus me siis lõpuks tegime kolm asja ja siis oli Lift11, kuhu me tegime ühe asja. See oligi lihtsalt see, et rahastus on alati suur küsimus ja praegusel hetkel ma ei näe, et seda rahastust, kuskil niimoodi ripuks, aga tollel hetkel oli see võimalus. Linna peal reklaamitakse „52 üllatuste ideed, pakkuge välja kõik saavad 10 000 krooni“, küll valik ideid, mitte nüüd päris kõiki, aga see oli piisav motivaator, et siis pakkuda välja ideid. Meil läks suhteliselt hästi, me tegime siis selle basseini, mis on Linnahalli juures, siis tegime kunstjärjekorra ja siis me tegime pärast lõpus veel, mis oli natuke isegi tellitud, kui oli see kultuuri pealinna avamine, siis me tegime „Stardiloenduse“, meil oli tribüün minutid jooksid ja me tegime iga minut pilti. Peale seda või isegi selle ajal oli Lift11 võistlus, siis see tundus väga normaalne või siis veel parematel tingimustel, sest sealsed eelarved olid veel soodsamad ja sai teha veel suuremaid asju. Siis me tegime „O“, aga meil on tihti ka praegu selline tunne, et võiks mingeid asju teha.

See on nüüd suurema kollektiiviga tehtud, me tegime seda kanalat, eelmine suvi, mitte nüüd 2013 vaid 2012. See oli paljuski Grete Veskivälja urbanistide initsiatiivil, aga mina sattusin sinna gruppi. Siis me tegime neid pinksi laudasid, mis olid Lasnamäe näituse jaoks (2012). Kui toimuvad mingid näitused siis meie satume oma mõtetega instalatiivsesse vormi.

D.A.:  „Pingpong“ oli juba ümber töötatud sotsialismi vaimus, et see oli liikumine sinna suunas Lasnamäe, Väike-Õismäe. Kas Tallinna Arhitektuuribiennaali idee oli juba mõttes?

A.A.: Tegelikult siis ei olnud veel, kui me tegime pinksi laudu, siis mõtte oli see, et Reedik Poopuu oli Arhitektide Liidu aastanäituse kuraator ja kirjutas umbes sellise teksti: „Mida teha Lasnamäega?“, „Mida teha Lasnamäe hoovidega?“ näitus kuhu ootame makette. Lugedes kuraatoriteksti, meil tekkis küsimus, et mismõttes makette? Me jalutasime päris palju Lasnamäel ja meid inspireeris väga uuem Lasnamäe, mis on selle linnaosa tagumine osa, kus on suletud ringhoovid, mis tähendab seda, et kõikide pilgud on suunatud hoovi keskele – panoptikoni struktuur. Ruumi olemus tekkitas minus sellise tunde, et misasja „siin on nii palju publikut, siia on vaja mingit sündmust.“ See oleks see mis päriselt jõuab Lasnamäe elanikeni. Mis see sundmus võiks olla? Pinksi laudade mõtte ei olnud, teha pinksi laudu, me pole kunagi neid tahtnud toota, aga meie jaoks oli oluline idee, kuidas toota sündmust. Pingpong kui mäng, mis nõuab kahte osalejat võiks mängida kohalike käivitaja rolli. Meil oli isegi selline mõte, et me teeme valmis need lauad ja teeme pimepostituse: paneme igasse postkasti ühe reketi, aga see jäi ära, rahalistel põhjustel. Lõpuks me panime need reketid lihtsalt laua peale.

D.A.: Mis juhtus pingpongi laudadega hiljem? Üks vist läks isegi kaduma.

A.A.: See (kadumine) on juba hilisem elu. Peale seda kui näitus oli läbi... Näitusel justkui oli makett, sest pidi tegema maketi. Alguses me mõtlesime, et me üldse ignoreerime seda näituseformaati, aga samas tahtsime näitusekülastajani viia oma mõtte. Makett: hoov oli nagu black box, külastaja sai olla maja elanik ehk siis vaadata väiksest august hoovi sisse – n-ö olles rõdul vaadata pingpongi mängu (video). Kui näitus sai läbi oli meil viis lauda ja kohalikud elanikud kardsid vastutust kõigi laudade eest ning why not, et need lauad võiksid hoopis ringi liikuda. Niimoodi neist said liikuvad lauad: üks on endiselt Lasnamäel, teine läks Uude Maailma, kolmas on Kultuurikatla hoovis, neljas asub Maarjamäel ja viies oli vahepeal minu (A. Ader) hoovis, pärast osales Mere pst aktsioonis ja kui oli TAB siis me viisime selle Väike-Õismäele.

Õismäe juhtum oli päris lahe, kuna Väike-Õismäel oli TABi ajal üritus tühjas koolimajas. Üks päev näitus, elu, välkloeng, kõik asjad ja see pingpongi laud oli seal ees. Ühest suvalisest jutukatkest olid kohalikud lapsed arusaanud, et keegi oli umbes öelnud: „ kui me pinksi laua siia jätame siis see lõhutakse ära“. Lastele jäi kõrvu ainult „see lõhutakse ära“ ning neil tekkis hull päästeoperatsioon. Nad olid nii õnnelikud, et selline asi oli nende juurde jõudnud, et mis mõttes see lõhutakse ära ja nad olid ise selle pinksi laua salaja, ma ei tea kuidas, teisse Väike-Õismäe otsa vedanud, juba olid mingisuguse vakstu peale organiseerinud ja täiega hoolitsesid. Kui Mikk ja Karin läksid sinna vaatama seda, äkki viime ära, siis lapsed esinesid täielike omanikena, aga mis ongi hea – laud leidis endale uue kasutuse.

D.A.: Kas kogu tegutsemis perioodi jooksul on projekti, mis on olnud kõige välja paistvam ja mõjukam teie loomingus?

 

A.A.: Ma ei tea. Ma arvan meie enda jaoks on kõik need asjad olnud tähtsad. Mulle on meeldinud, et nad on päris erinevad olnud, siiamaani. „O“ on saanud kõige enam kajastust. Kuna ta oli nii abstraktne ja samal ajal nii mobiilne. Sellega meid kutsuti Peterburi ja Grete käis Moskvas ja Helsingis. See jõudis rohkemate inimesteni.

D.A.: Kuna „O“ liikus mööda kitsaid tänavaid Tallinna vanalinnas, kuidas inimesed reageerisid kui nad nägid nende suunas liikuvat musta kera?

 

A.A.: Reaktsioon oli väga erinev, osad lihtsalt üllatusid, osad hakkasid sellega kohe tegelema, see oli nende jaoks mänguline element.

Installatsioonide teema on keeruline, olulisuselt ma ei pea vähem oluliseks „Treppi“, mida tegi Tomomi Hayashi välisministeeriumi saali. Kõik need asjad saavad nii enda omaks, et kui me olime selle näituse tegemisega nii tugevalt seotud ja olles tollel hetkel kuraatorirollis, siis kuraatorinina ei hakka sa ise asju tegema vaid üritad leida parimad inimesed. Mõte sellest trepist mis viib sinna oli väga oluline, kuigi seda tegi Tomomi ja see ongi lahe, et tema tegi. Mõtted selle taga on väga olulised isegi kui teostus on kellegi teise poolt tehtud.

D.A.: Kuidas oli kureerida TAB-i? Kas oli midagi uut?

A.A.: Kindlasti oli uut. Väga tore oli, sest suhteliselt suur programm sai kokku pandud ja mõnes mõttes see toimis, sest see kõik sai teoks. Vahepeal sai mõeldud, et see oli hiigelsuur programm ning oli kahtlus, et kas Eestis jätkub nii palju publikut, et kõik need üritused saavad külastajad ja kuulajad, vaatajad. See oli kindlasti uus kogemus, just see kuraatorluse kogemus, mis oli paljuski eksperiment. Kuraatorinäitusel me katsetasime sellist vormi, et me valisime 13 objekti Tallinnas ja kogusime tudengitega koos selle kohta materjali, saatsime selle materjali paljuski välismaa arhitektidele, tiimidele ja siis ootasime neilt vastust. Me ei saanud kunagi kindlad olla, mis sealt tuleb. Me pidasime pidevat ja intensiivset dialoogi nendega, aga selles suhtes kontrollimatu tulemus käis alati asjaga kaasas. Me ei läinud seda lihtsat rada pidi, kuskil olnud näitustel maketid või teosed välja valinud ja lihtsalt eksponeerinud. Mulle tundub, et Tallinna Arhitektuuribiennaal on nii noor üritus ja piisavalt veel lahtise struktuuriga, sellel peab olema igakord sellist katsetamist ja igakord uuesti mõtlemist. Miks mitte, järgmine biennaal on samuti järgmise kuraatori nägu ja hoopis teistmoodi.

Meil oli hea meel, et meie saime teha ruumide kasutust, mis oli üks meie ideedest: Linnahall, Välisministeeriumi saal, kus mitte keegi kunagi ei olnud käinud, Kino Kosmos, et me tõime need hooned iseenesest fookusesse ja me tõime fookusesse veel need hooned, mis olid seal kuraatorinäitusel. Tundus igat pidi õnnestunud, loomulikult oli see igat pidi keeruline protsess ja palju tööd, aga...

D.A.: Kas oli midagi uut, ootamatut?

A.A.: Mul on võib-olla kriitikat selle kohta, protsessi enda suhtes, tihti Eesti institutsioonid pole ise sellisteks üritusteks valmis. Institutsioonis on paljuski projektipõhised ja väheste töötajatega. See on inimestele alati ajaline ja jõuline katsetus.

Väikseid tagasilööke oli, aga mulle meeldis, et sümpoosionil esinejate tekstid läksid kokku näitusel toimuvaga ja visioonivõistlusel, kõik asjad hakkasid omavahel kõlama.

D.A.: Väike-Õismäe puhul te tõite selle fookusesse, sest ta on väljaspool kesklinna, mis on n-ö nähtav avalik ruum, millega me igapäevaselt kontakteerume ja suhestume, aga see mis toimub paneellinnakutes või teistes linnaosades on kusagil kaugel, inimesed seal küll elavad, aga samas paljude inimeste jaoks on see tundmatu piirkond.

A.A.: See on nii-ja-naa...Samas see on keskkond, mida kasutab väga palju inimesi, sest seal elab tohutu hulk inimesi, sest kesklinnas ei ela nii palju inimesi võrreldes selle teenuste kasutajate hulgaga, kui paneelelamute rajoonides, kus avaliu ruumi on ka vajaka. Ma arvan, et sellega peaks tegelema ja kesklinnaga, võib-olla see on naiivne lootus, tegeletakse igal juhul, sest siin inimesi ikka käib. Äärealadesse peab just fookuse viima, et need ei vajuks täiesti unustustehõlma; kui me tegeleme ainult kesklinnaga, siis on natuke diskrimineerimine kogu üle jäänud suhtes...

D.A.: See on pigem kergem vastupanu tee, sest pilku ja tähelepanu on kergem suunata kesklinnas. Inimesed, küll ei ela, aga pidevalt käivad kesklinnas. Inimesed pigem märkavad muutusi seal.

A.A.: Samas kui mõelda kunsti sotsiaalsele või hariduslikule rollile, võimalik, et see kõlab küll diskrimineerivalt, aga äärealsid võib-olla tulebki just „harida“ ja infot nendeni viia; see on kahe otsaga asi.

D.A.: Ma justkui sain vastuse avaliku ruumi kohta, aga ikkagi kuidas te suhtute sellesse?

A.A.: Vaadelda tuleb mõlemat nii kesklinna kui ka äärelinna osasid, neist ei tohi unustada. Meie loomingus vast peegeldub ka see, et avalik ruum on meie jaoks oluline. Installatsioonid ongi hea kokkupuute punkt kunstnike ja arhitektide vahel, et tihti arhitektidel on mingid mõtted avaliku ruumi suunas, aga neil puudub hea kunstiline väljendusviis. On küll harjutud mõtlema ruumiliselt, aga ainult ühes suunas, samal ajal kui kunstnikud on väiksemas skaalas ja ei jõua nii palju ruumiste asjadeni. See on hea kombinatsioon, kui kunst ja arhitektuur jõuavad kokku ning selliste projektide puhul erinevad inimesed peaksidki koostööd tegema. 

D.A.:Paneelelamute elanike elu on väljas poole suunatud, sest puudub n-ö suhtlemiskeskus.

A.A.: Kaubanduskeskustesse

D.A.: Kui kurb ka poleks seda tunnistada, jah.

A.A.: Ma arvan, et tihti sellel pole alternatiivi. Üks asi on need hooned,mis puudutab korteriühistuid ja eraldi võetud perekondi, teine ongi avaliku ruumi teema, kus inimesed kes seal elavad kas ainult magavad seal või saavad seal kohapeal ka midagi muud ka teha. Siin võiks olla alternatiivi, puudu on ruumilisest mitmekesisusest. 

D.A.: Räägi, palun, „Punasest vaibast“. Mulle endale meenutas see Veneetsia Bienaali paralleelnäitusete programmi näituse „Lost in Translation“ tööd Anton Litvini töö „Vaip“ («Дорошка»).

A.A.: „Punane vaip“ oli kommentaar esimesele TAB-ile (2011), sellest oli ka kirjutatud ajakirjas „Maja“. Antud töö käis tugevalt kokku selle artikliga, see oli meie üldine kommentaar esimesele arhitektuuribiennaalile, mille teema oli „Landscape Urbanism“, mis tegeles ühelt poolt sellise teemaga, mis siin kandis ei ütle nii palju ning meie piirkonna tegelikke probleemidega ei tegele. Teisalt, esimene biennaal, meie jaoks üritas väga palju glämmi luua, aga pärist probleemidega ta ei tegelenud. Punane vaip justkui sümboliseeris meie jaoks seda glämmi ja „tegeleme mingite teemadega, aga mitte päriselt“. Artikkel ja „Punane vaip“ kutsusid kõrvale astuma punaselt vaibalt päris konteksti.

D.A.: Minu jaoks ta lõi kindla paralleeli tänu sellele, et ta oli paigutatud paneelmaja sissepääsu juurde.

A.A.: Meie jaoks oli see tore projekt, me paigutasime selle erinevatesse keskkondadesse ja lisasime talle tähendusi. Ta oli päris tugeva abstraktsuse astmega, millele andis luua väga erinevaid kontekste.

Ajakiri „Maja“ palus meilt kommentaari biennaalile ja meil liikus idee kohe fotosessiooni ja vaiba poole, see oli võimalus öelda kommentaar päris keskkonnas.

D.A.: Elava järjekorra (töö: 100x100) kohta, kas see polnud inimeste ära kasutamine?

A.A.: Ei, see oli nagu töö tegemine. Töö, tasu. See oli vabatahtlik, me ei sundinud kedagi. Meil olid flaierid, me ütlesime seda valjusti välja, et jagame 100x100 krooni ( see oli 10 000 krooni, mis anti 52 ülatuse raames).

D.A.: Kuidas endale tundus, mille vastu inimesed rohkem huvi tundsid: kas järjekorra või Kunstihoones toimuva vastu?

A.A.: Järjekord ikkagi, sest meie statement oligi see, et Kunstihoone oli samal ajal white box, kus polnud ühtegi näitust. Inimesed olid skulptuur või performance. Paljud said aru, et tegemist on performance'ga ja nad tulid sellest osa saama, aga nad ei osanud tunda huvi Kunstihoone vastu. Teised tulid võib-olla raha pärast, see oli väga erinev.

Osad hakkasid rääkima omavahel, räägiti sellest, et nad on nüüd osa kunstiteosest, mis nüüd juhtuma hakkab. Oodati midagi suuremat.

D.A.: Vabaduse väljak on meelis koht erinevate installatsioonide ja performance'te jaoks.

A.A.: Seda ta on, palju ruumi kesklinnas. Meie töö polnud nüüd nii tugevalt selle spetsiifilise kohaga seotud, meil oli vaja järjekorda kultuuriasutuse ees, mida Eestis üldiselt ei juhtu.