Anne
Rudanovski (edaspidi: A.): Praegu valmib Tartu Raekoja platsis
„talveskulptuur“ (linna jaoks oleme selle niimoodi nimetanud).
See on mooduelementidest koosnev skulptuur, mis võtab Raekoja
platsis ühe kuju, kohandub selle kohaga, ja kui ta lahti võtta ja
teise kohta viia, näiteks on jutuks tulnud Linnamuuseumi hoov, saab
sinna samadest osadest midagi muud ehitada.
Teeme
seda koos maastikuarhitekt Anna-Liisa Undiga, töösse on haaratud ka
teisi inimesi. Selle skulptuurne mõte tegeleb ühelt poolt talvega
ja vastandab end kommertsliku talvega. See võiks olla midagi, mida
näitab ka talve teistpoolset olemust. Seda liiki skulptuuri
ehitamise kogemust mul olnud ei ole, nii et see on minu jaoks
muutunud teistmoodi objektiks, sellele on olnud vaja ehituslubasid ja
muud sellist. Talveskulptuur asub avalikus ruumis ja jääb sinna
terveks talveks.
Kui
PÖFFi töö juurde tagasi tulla, siis idee sündis sellest, et
tahtsime tudengite testida ruumilisi moodulkonstruktsioone, ja kuna
meil oli tegemist neljanda kursuse tudengitega, otsustasime...
Üks
asi, mida võiks skulptuuris praegu rohkem teha, ja mida me PÖFFi
objektiga muuhulgas püüdsime teha, oli vabastada skulptuur
igipõlisest kohalolemisest. Me oleme harjunud, et linnaruumis asuv
skulptuur on staatiline, liikumatu, st seal ta oli ja on. See tuleneb
näiteks kasutatavatest materjalidest, mis nõuavad vundamenti jne,
aga kui 3D-printimisega valmistatakse juba kasvõi titaaniumist ja
hõbedast asju, siis võivad skulptuurid selles valguses linnaruumis
tulevikus olla palju paindlikumad, muutuvamad, seda nii tehnoloogiast
kui ajafaktorist tulenevalt.
Lisaks
mainitud skulptuuridele oleme tudengitega proovinud läbi viia
projekte, kus me muudame kohalikku situatsiooni ajutiste
skulptuuridega, see oli sellel kevadel. Näiteks eelmisel talvel
valmistasime Kaarsillale fraktaalsüsteemidest kokku pandud
lumehelbemotiivid (kkostöös A-L.Unidga). Lähtusime sellest, et
objektid on kerged, suutes kohaneda paigaga, aga ka muuta ruumi
hetkeolukorda. Kui inimene harjumuspärasest kohast läbi läheb,
tajub ta kohta teistmoodi. Mulle pakub huvi tajuprotsessidest lähtuv
loomine. Sellise töö loomiseks on vajalikud ka sobivad
eeltingimused ja ehitusvõimalused, ja mulle pakub huvi see, kuidas
projekteerida ja valmistada objekt nii, et need on kergesti
püstitatavad ja seega ka lahtimonteeritavad, samas püsivad.
Sellele
installatsioonile, mida me praegu Raekoja platsi ehitame, teeb noor
videokunstnik videomappingut, st skulptuur on ka ekraan ja videol
nähtav võiks viia vaataja justkui objekti sisse. Skulptuur kerkib
linnaruumi mitte iseseisva objektina, vaid millegi osana, st linnas
pühade ajal toimuva osalisena.
"Talveskulptuur" (2013)
Ruuda
Liisa Malin (edaspidi: R.): Et siis dokumenteerib seda, kuidas
skulptuur erinevates olukordades ja kohtades töötab?
A.:
Ei, mõte on selles, et erinevad professionaalid osalevad skulptuuri
valmimise protsessis, näiteks Ardo Ran Varres kirjutab sinna
muusika. Üks minu endine õpilane, kes valdab 3D-programme,
valmistas skulptuurist 3D mudeli (hetkel olen mina tema õpilane).
Eesmärgiks on tekitada sünergia, mis tekib erinevate tajude
koostööst.
Raekoja
platsi skulptuuri idee tekkis osaliselt osalemisest Saxioni Ülikoolis
toimunud rahvusvahelisel konvernetsil nimega „Kunst ja
matemaatika“, kus kunstnikud eksponeerisid oma töid ning
matemaatikud ja kunstnikud esinesid ettekannetega. Seal joonistus
minu jaoks välja, kui piiratud me oleme oma arusaamaga
geomeetriasse; kipume mõtlema ainult kuubist, kerast ja võib-olla
ka püramiidist, aga see maailm on tegelikult palju keerulisem. Kui
me läheme platoonilstest kehadest edasi arhimeedilise juurde, on
juba näha, kuidas komplekssus tekkima hakkab nt sümmeetrias. Ma
püüangi visualiseerida seda maailma, mis meile tundub ainult arvude
maailm, ja jõuda väikeste osakesteni, mida palja silmaga ei näe,
ja need siis nähtavaks teha.
R.:
Eedronid (https://www.dropbox.com/sh/lq7zxe8w3ub337r/iuOxldTxNE)
on väga voolavad, need võiksid lausa roomata ühest kohast teise.
A.:
Jah, insener on kõik arvutused teinud, aga tegelikult need ei kipugi
minema kõrgusesse, vaid on roomavad.
Oleme
teinud teste, seisnud nende tükkide peal ja nii edasi, aga alati ei
pruugi teada, mis juhtub, kui tuleb vihm või lumi. Insener pani
(need pole mõeldud ronimiseks) ühe horisontaalselt asetseva eedroni
peale ca 300 kilo ja see pidas vastu, sellised on standararvutused.
Kui ma otsisin inseneri, ütlesid mõned nooremad mehed ära, sest
nad lihtsalt ei osanud neid valemeid luua. Näeme, et üks kujund on
kuue servaga ja sisselõigetega. Ühte objekti luues kasutatakse
kuuest servast ära kolm ja sellega saadakse kärbitud tetraeeder.
Tetraeeder koosneb kuue servaga kujundist, mistõttu saab sellele
lisada järgmisi elemente ja tekib omalaadne kärgsüsteem. Ma olin
varem tegelenud suletud süsteemide loomisega, aga mind huvitas
kasutada ära sellist elementi, mis on olemuselt lõputult ja igas
suunas arenev.
R.:
Mis materjale te selle skulptuuri juures kasutasite?
A.:
Üksikmoodulid on paksemast vineerist. Kujundeid on võimalik teha
erinevates suurustes; suur põhielement on 1-meetri kõrgune,
väiksemad osad, mida saab kolmekaupa kokku pannes stabiilseks
istumiskohaks muuta, on 50 cm kõrgused. Istumisvõimalus on projekti
sisse kirjutatud, et Tartu linnale vastu tulla ja inimestele veel
midagi pakkuda, lisaväärtust anda.
R.:
Kuidas ettevalmistus toimus? Kelle initsiatiivil projekt teoks sai?
A.:
Initsiatiiv oli linna kultuuriosakonna poolt põhiliselt. Eelnevalt
oli toimunud linna jõulukujunduse konkurss. Istusime eelmisel suvel
aeg-ajalt Paberimuuseumis koos. Anna-Liisa, linnaarhitekti ja veel
mõne inimesega teemat arendades jõudisme mõtteni, et võiksime
tekitada Tartusse uue vormiotsingu tähistamiseks mõttekoja Uusnurk.
http://www.uusnurk.ee/
R.: Kuidas te tavaliselt otsustate, kuhu paigutada üks või teine skulptuur? Kas mõte areneb kohast või tuleb paigutuse valik hiljem?
A.:
Oleneb projektist. On olukordi, kus on olemas koht. Näiteks
„talveskulptuuri“ kohaks oli algusest peale ette nähtud Raekoja
plats ja need asjad tulid kokku viia (koht, idee, vorm), Mul oli
varasem kogemus vormi ja mahuga tegelemisega, koostööd tehes
liitsime asjad kokku. Ja koostöös tekivad tavaliselt ootamatud ja
huvitavad arengud.
R.:
Miks just Raekoja plats?
A.:
Tegelikult hea meelega ei olekski Raekoja platsi läinud, aga linna
südamel on inimeste jaoks teistsugune tähendus. Äärealadele võib
väga huvitavaid asju ehitada, aga inimestel võtab aega nendesse
kohtadesse jõudmisega. Need moodulelemendid on loodud nii, et
struktuuri saabki üles ehitada mitmes kohas ja mitmel moel. Oleme
mõelnud, et skulptuur võiks olla üleval ka suveajal ja värvida
kasvõi teist värvi.
Kui
naasta PÖFFi kera juurde, siis esimeseks ideeks oli muuta linnas
olemasolevaid objekte, anda neile teistmoodi tähendus või läheneda
neile teistmoodi. Esialgu tahtsime hiigelkera Suudlevate tudengite
ümber panna, aga meil jäi materjali testimiseks liiga vähe aega ja
finantsilised piirangud tulid ka peale, nii et see suunas meid Isa ja
poja juurde, kes kinno viidi. Mõnikord on võimalik teostada idee
niimoodi, nagu esialgne plaan oli, aga teinekord tuleb otsida
paindlikult uusi lahendusi, mis oleksid samuti huvitavad ja
tegelikult töötaksid.
PÖFFi skulptuur (2013)
R.:
PÖFFi kera – seal oli mitu hundifiguuri?
A.:
Sinna jäi kolm hunti. Hiljem rändasid nad nende kinode juurde, kus
filme näidati. Minu ees jalutas lapsevanem lapsega, laps küsis:
„Mis koerad need seal on?“ - ja vanem vastas, et need on PÖFFi
hundid. Kuigi mingit nime või seletust juures ei olnud, on selle
musta hundi sümbol inimeste jaoks väga omaseks saanud.
R.:
Mis reaktsioone veel tuli, mis meelde jäi?
A.:
Väiksemad peatusid kõige enam loomade juures. Neil tekkis hämming,
tundsid kuju ära, mõne jaoks olid figuurid enda suurused. Selline
esimese tasandi huvi, kus keegi ei hoia sind tagasi ja lähed selle
juurde, mis sind huvitab. Enamjaolt oli positiivne reaktsioon, kuigi
oli nii üht kui teist. Kõik ei saagi PÖFFil käia, ega mõtlema
selle üle, miks oli installatsioon Isa ja poja skulptuuri ümber.
R.:
Kuidas te suhtlesite nende inimestega, kes kiirustades mööda
käisid, aga keda siiski huvitas?
A.:
Seda kontingenti, kes ise PÖFFil käib, huvitas eelkõige
konstruktsioon ja neile meeldisid hundid.
See
töö on jällegi matemaatiline ja ehituslik fenomen. Kera on
taandatav hulktahukale nimega ikosidodekaeeder; me ei kasutanud
tavalist ikosidodekaeedrit, meie töö koosnes kolmekümnest tükist
ja andis kokku kera struktuuri. Tegemist ei olnud nö suure palliga
(kera aimab PÖFFi logo – R.), konstruktsioon oli igalt poolt näha,
see oli ruum, millesse nägi sisse ja millest sai vaadata läbi. Väga
olulised olid ühenduskohad; meie jaoks oli hea see, et saime
katsetada ära seda tüüpi konstruktsioonid, mis lubavad skulptuuri
pisut kergema vaevaga üles seada. Skulptuuri tegemine on tavamõistes
olnud pikem protsess, eriti selline, mida tehakse linnaruumi.
R.:
Kui levinud parameetrilise disaini praktika maailmas praegu on?
A.:
Praegu on see praktika natuke rohkem levinud. See seostub asjadega,
mida me Paberimuuseumis teeme. Otsime viise, kuidas minimaalsete
abivahenditega erinevaid struktuure luua, eriti happy accident
meetodil, kus mingi eksituse tagajärjel tekivad lõputud
alternatiivsed lahendused. Ühelt poolt käeline tegevus, ja samas
võimalus saaduga arvutisse minna, ja kasutada programme, mis
tegelevad parameetriliste lahenduste otsimisega. Arvutuste tegemine
võtaks liiga palju aega, aga programmidega on võimalik genereerida
algorütme, millega iseseivalt tegelemine võtaks liiga palju aega.
Pendeldamine arvuti ja „päris elu“ vahel, et süsteem saaks
muutuda keerulisemaks, aga mitte nii keeruliseks, et seda ei saa
„päris maailmas“ luua. See on suund, mida maailmas tänapäeval
ikka võetakse.
R.:
Kas teie jaoks on mingeid erinevusi avalikus ruumis ja privaatruumis
loomise vahel? Millised eripärad teie jaoks on?
A.:
Minu jaoks on siseruumis tegutsemine tavaliselt ettevalmistus
„pärismaailma“ minemiseks. Mind inspireerib suurem ruum rohkem,
aga samas, kuigi siseruum on piiratud, võib ta aidata ja
inspireerida enda spetsiifilisuses. Paberimuuseum on teist laadi
avalik ruum, ja tekitab eripärase kontakti inimestega, ja nagu
igasuguses avalikus ruumis, sisaldab suhtlust, mis on loomise juures
väga oluline. Selline ruum tekitab inimestes reageeringu selle
suhtes, kuidas nad asju tajuvad. Linnaruumis tekivad samamoodi...
R.:
...ta ei ole üks üksus?
A.:
...jah, skaalad on lihtsalt erinevad. Erinevates skaalades saab anda
edasi erinevaid mõtteid ja ideid. Mind inspireerib vertikaalsuunas
liikumine; isegi siis, kui avalik ruum on kahest või
kolmest-neljastki suunast suletud, siis kusagilt jääb ta avatuks ja
annab võimaluse liikumiseks.
Veel
infot ja pilte:
No comments:
Post a Comment