- Mothers (2012), mis esitati Rakveres Baltoscandali festivali raames, (5. juuli)
- John 8:7 (2013), mis on ette kantud kolmel korral: Bulgarias, Otets Paisiy Street Festivalil (8. juuni); Tallinnas, Sokos Hotel Viru Cafe Amigos, Dimanche Rouge raames (19. oktoober); 2012 Helsinki, Gallery Myymälä2, ESTOMANIA, “John 8:7” (4. august)
- Maitsemeel/eetikameel/ Flavour of Ethics? (2013), mis esitati Tallinnas Vabaduse väljakul (22. veebruar).
- In the End of Winter I Wished a Beginning of Winter (2013) esitatud kahel korral: Tallinnas, Patarei Kultuuritolmul (13. juuli); Tallinn, Kultuurivabrik Polümer, Dimanche Rouge raames (17. oktoober).
Johan Henrik Pajupuu (edaspidi JHP): Alustame üldisema küsimusega, tutvusta oma kunstnikupositsiooni? Kuidas sa iseennast positsioneerid kunstiväljal?
Kaia Otstak (edaspidi KO): Ma ei oskagi veel ennast positsioneerida, kuna kõik on suhteliselt alguses ja ma õpin üldse teist eriala, olen veel pigem outsider.
JHP: Praeguseks on sul mitu näitust olnud, performance’ite arv on tohutu
KO: Pole lugenud näituseid kokku, kaks galeriinäitust, ja siis on alternatiivsed galeriid, nagu Metropol. Mingeid grupinäituseid on ka olnud, üle kümne.
JHP: Millised tööd on sellised, mida saaks määratleda kui avalik kunst, või kunst, mis suhestub avaliku ruumiga?
KO: Ma arvan et enamik mu performance’eid on sellised isegi siis, kui nad on tehtud galeriiruumis. Ma küll otseselt ei sunni inimesi oma perfomance’ites osalema, aga ma pakun seda võimalust. Need performance’id on selles suhtes ikkagi otseselt kommunikeerivad, soovivad panna inimesi mingi asja üle mõtlema. Peamine asi, mis mind ärgitab neid tegema, on eetilised küsimused.
Tavaliselt on mu performance’id tehtud niimodi, et neid võib lihtsalt vaadata, et keegi ei pea ja kedagi ei sunnita sekkuma, aga inimesed võivad, ja on seda tavaliselt teinud.
JHP: Võtame mõne selle aasta performance’i, mis on konkreetselt toimunud avalikus ruumis, sest sul on selliseid suhteliselt palju.
KO: Üks performance toimus Otets Paisiy street festivalil, Bulgaarias keset tänavat. Kuna tegin sellist performance’it, mis algab enne etteastet ennast, otsustasid kuraatorid mind mitte välja kuulutada. Inimesed olid ise kogunenud mind vaatama, kuna said aru, et midagi hakkab toimuma.
JHP: Kirjelda seda performance’it palun.
KO: Selle pealkiri on ЙOAH 8:7/ JOHN 8:7, mis viitab piiblilõigule, milles on kiviviske koht, kus Jeesus ülteb, et las esimese kivi viskab see, kes on süüta. Sama tsistaadi olen pannud plakatile oma performance’i taha, aga performance hakkab selles mõttes varem, et tavaliselt on juba festival ja teised esinejad, ja ma kõnnin juba siis poolpaljalt ringi, oma suur paks riidekomp käes. Kui minu kord tuleb, lähen ja riputan plakati üles ja teen endale justkui kaitsemüüri toolidest, mis ma kuskilt leian. Sinna peale panen riidekuhja ja hakkan inimestelt küsima, kas mul on õigus kohut mõista, ja kas neil on õigus kohut mõista. Sellel ajal panen ükshaaval riideid selga, kuni lõpuks olen täiesti riides, ja selle riidehunniku alt tuleb välja suur tänavakivi, mille ma kätte võtan ja millega siis ringi kõnnin.
See pole ette väljamõeldud performance: ma põhimõtteliselt otsisingi kivi 5 minutit enne etteastet. Mul ei ole lõpustsenaarium paigas, mul on märkmikus kolm erinevat lõpustsenaariumit, aga publiku reageering lubas tookord kohapeal mõelda välja neljanda variandi, mille juurde ma siis jäin. Arvatavasti ma rohkem seda performance’it teha ei saa. Ühelgi korral ei ole ma ette teadnud, mis tegelikult saama hakkab, ja seega on mu emotsioonid olnud puhtamad. Kuid nüüd on mul kogemus olemas, ma tean kuidas inimesed reageerivad, ja ma ei saa enam seda küsimust esitada.
JHP: Sul on mitmest performance’ist läbi jooksnud alastus, mis motiivi see kannab, kas sellel on konstantne tähendus või on see muutuv?
KO: Muutuv. Tegelikult on alastus teema, mida tahaksin eraldi projektina ette võtta. Olen saanud aru, et olen kasvanud hoopis teises keskkonnas, kui see ühiskond on. Minu jaoks tähendab alastus ikkagi igavikulisust. Ühes performance’is, kus on teema ’töö teeb vabaks’, ma lihtsalt olen kõikide riietega põranda ära pesnud, olen ennast paljaks töötanud, nii negatiivselt kui positiivselt, kuidas performance’it tervikuna interpreteerida. Alastus ei ole olnud kordagi eraldi taotlus, mul on ka riietes performance’eid. Eesmärk ei ole olnud kuidagi seda alastust ära kasutada, ja just nimelt minu enda naiivsuse pärast: ma ei teadnudki, et alastus võiks nii eriliselt mõjuda. Nüüd, kui ma teadvustan seda rohkem, ma avalikkuse ees paljalt või poolpaljalt ei ole. Viimasel Dimanche Rouge’il oli viimane kord, sest mul oli kokkulepe, kuid ma tahaks võtta selle teema eraldi ette, analüüsida artikleid, mis on kirjutatud vastavate performance’ite kohta, mida on neis välja toodud ja miks üldse inimesed keskenduvad sellele, kui see pole kordagi olnud mõte iseeneses.
KO: Ei, ei ole mingisugust vaatemängu. Minu jaoks ongi perfromance see, kus puudub igasugune vaatemängulisus ja näitlemine. Peab olema vahetu, ja ma pean ikkagi olema mina ise seal kohal. Loomulikult on mul mingi ettemõeldud kava, kuid mis sündima hakkab, seda ma ei tea. Põhiliselt soovin kaasata inimesi mõtlemisprotsessi. Nad ei pea midagi tegema, aga ma ei soovi ka naudingut ega meelelahutust pakkuda.
JHP: Millised on su sel aastal Eesti avalikus ruumis toimunud performance’id?
KO: Täiesti ekspromt performance, mille tegin Vabaduse väljakul. Samal päeval panin plakati facebooki. Eelmisel päeval mõtlesin, et tahaks inimestega rääkida eetikast ja maitsemeelest, et mis on kellele tähtsam. See oli seotud loomõigusluse ja vegan teemadega. Mul oli kavas esitada inimestele monolooge, aga kuna oli varakevad, oli miinus 15 kraadi külma – ma ei mäleta selle põhjendust hetkel, kuid ma olin ainult kleidi väel, paljajalu ja ilma peakatteta – ja ma ei teadnud, et mõttetöö lakkab külmas. Füüsiliselt kannatasin selle välja, kuna olen karastunud, aga ma ei saanud teostada oma performance’it nii, nagu olin planeerinud, ma ei saanud üldse aru, mida inimesed mulle rääkisid, mu aju lülitas end täielikult välja.
JHP: Kui sa rääkisid monolooge, mis teemal nad olid?
KO: Ma ei jõudndki nende rääkimiseni, ma enam ei mäletagi, külm kustutas mälust väga palju ära. Taimetoidu eetika ja sellel teemal oleks olnud, aga ma ei soovinud mitte nii otseselt ka rääkida, vaid metafoorselt. Eesmärk ei olnud midagi reklaamida või selgitada, aga lihtsalt, kui panna erinevaid küsimusi kõrvuti, siis võib paljut, mida alati ei mõtlegi, välja tuua.
Nii nagu John 8:7ga juhtus. Kohapeal olles nägin, kuidas inimeste süda justkui avanes. Ma küsisisn siiralt küsimusi, ja kui vaatasin inimeste silmadesse, olid nad täiesti kohal – ma nägin, kuidas inimestel on süda sees, neile läks see küsimus korda. Kas mul on õigus kohut mõista, kas neil on õigus kohut mõista, ja mõni hakkas ka vastama.
JHP: Mis keeles sa John 8:7 küsimust esitasid?
KO: Inglise keeles, esinesin selle performance’iga esimene kord Helsinkis, teine kord Tallinnas rahvusvahelisel üritusel ja kolmas kord Bulgarias. Bulgarias olin loomulikult püüdnud õppida bulgaaria keeles küsimise ära, aga esinemisnärviga ikkagi läks meelest ära, kuigi nad aitasid mind, sest hakkasin alguses bulgaaria keeles rääkima.
Aga pärast performance’it, mitu päeva hiljem, ka inimesed ikka tulid ja tulid ja ütlesid, et nad nüüd nad esimest korda mõtlevad nende asjade peale, ja tänasid. Midagi samas stiilis tahtsin Vabaduse väljakul teha, aga selles suhtes luhtus täielikult, sest ma ei osanud arvestada, mida külm ilm mõtlemisega teeb.
JHP: Kui sa tegid Eestis John 8:7 teost, kas sa tegid seda avalikus ruumis?
KO: See oli Sokos hotellis, aga ka performance’i-festivali käigus.
KO: Patarei Kultuuritolmul. No see oli väga komplitseeritud ettevõtmine. Kuigi oli kutsutud performance-kunstnikke, siis ikkagi on selline üritus mõeldud eelkõige muusikale ja muusikanautijatele. Seetõttu olime justkui sissetungijad. Pidin olema laval sel ajal, kui keegi tegeles helipuldiga. Olin topitud millegi vahele, ma olin justkui segaja. Aga lasingi sellel niimoodi olla. Esitasin ühte performance’it, mis oli work in progress. „In the end of the winter I wished a beginning of winter,“ kus ma otsustasin teha oma esimese pihtimusliku performance’i. Patarei Kultuuritolmu teemaks oli igavus. Kui ma mõtlesin sellele igavusele, siis tekkis selline seos, et pean sel üritusel esimest korda kasutama improviseeritud monoloogi, et ei mõtle mitte midagi eelnevalt välja. Mul on teema olemas, aga ma lähen sinna täiesti tühjana, ja kui ma parajasjagu ei mõtle midagi, siis ma ka ei ütle midagi. Ma ütlen ainult seda, mis hetkel pähe tuleb, ja kuna mul hakkas seal endal igav, siis oligi nii, et ma rääkisin oma allergiast.
JHP: Kas avaliku ja isikliku suhe on sinu performance’is oluline, isikliku avalikuks tegemine?
KO: On küll jah, sest mul on tunne, et ma ei oma mitte midagi. Kõik, mis mul on, kuulub ka teistele, ja ma tunnen teatavat kohustust. Nagu see allergia-performance’i idee tegelikult: ma ei mõtelnud ise välja, et võiksin allergiast rääkida, vaid kauaaegne sõbranna ütles, et sooviks sellisest asjast kuuda, et ta ei mõista seda. Siis ma püüdsingi leida väljundit, kuidas sellest üldse rääkida, sest see on emotsionaalselt mulle väga raske ja alguses ma käisin läbi erinevate kujundite kaudu, et võibolla üldse tantsida. Aga midagi ei jäänud üle, see pidi jääma otsesõnaliseks. Just selles mõttes, et anda teistele midagi selle kohta teada. Võibolla on ka teisi inimesi, kes on samas olukorras, aga nendest asjadest on väga raske rääkida.
Seoses avaliku ruumiga, miks mulle tegelikult meeldiks seda rohkem kasutada: mulle ei meeldi enne selekteerida publikut. Galeriidel on kindel publik, kutsed saadetakse konkreetsetele inimestele, aga avalik ruum annab võimaluse ka neil, kes neid kutseid ei saa, tulla vaatama ja osa saada. Võibolla on mõni neist, kes oskab seda rohkem hinnata, kellele see on vajalikum.
JHP: Kui sa valid kohta avalikus ruumis, kus oma teost läbi viia, kui palju sa kaalud, kes seal potentsiaalne publik on?
KO: Ma ei mõtle publiku peale, kes nad on. Mulle meeldivad kõik inimesed: noored, vanad, soost olenemata, haridusest olenemata. Mulle meeldib kõikidega suhelda.
Kohavalikul ei ole ma ise alati vaba olnud, mitmel korral on mulle festivalidel ette näidatud koht. Vabaduse platsi valik teose Maitsemeel/Eetikameel jaoks oligi minu jaoks ainus valik sümboli pärast, sest eetika teema läheb kokku vabadusega. Kas oled vaba ise otsustama, kui vaba oled oma kehaga käituma ja nii edasi, sümboliliselt läks kokku.
JHP: Kui sul teised teosed on olnud avalikus ruumis, näiteks Kultuuritolmul Patarei vanglas, siis kuidas see koht sulle sattus?
KO: Ma lasin selle korraldajatel otsustada, sest mulle sobib pigem kohanduda kohaga, kui valida spetsiaalselt kohta. Ma läksin kohale natuke aega enne performance’i algust. Püüan teha ja üles ehitada oma töid selliselt, et ma poleks sõltuv ümbruskonnast ja lisavahenditest. See küll alati ei õnnestu, aga niipalju kui võimalik.
JHP: Nii et avalikkus kui keskkond on see, mis sulle satub, aga avalikkus on siiski sinu töödes oluline?
KO: Jah.
JHP: Kas peamine põhjus, miks sa avalikus ruumis performance’eid teed, on see, et leida endale laiem publik?
KO: Ei, ei, ma ei otsi kedagi, minu ainus eesmärk on alati sisendada inimestele kindlust, et võib mõelda, aga mul on ükskõik, kes selleks teiseks pooleks on, ma ei mõtle inimestele kui publikule, vaid inimestele kui nendele konkreetsetele indiviididele. Kuna ma ise pean mõtlemist väga oluliseks, just nimelt eetiliste asjade üle mõtlemist, siis soovin sellesse teisi kaasata.
JHP: Räägime siis eetilisest mõtlemisest, mille järgi sa üldse valid need probleemid, millega sa tegeled?
KO: Võibolla niivõrd ei valigi, kui et nad tulevad ise, aga nad ei tule tühjalt kohalt. Kuna metaeetika, eetika kui distsipliin, huvitab mind.
Aga mingis mõttes on nad alati minu isikliku eluga seotud, kui ma olengi taimetoitlane, siis on see paratamatult teemaks. Ja see õiguse küsimine John 8:7-s, olen seda lihtsalt endalt väga palju küsinud. Ma kardan teha kellelegi ülekohut, aga näen, kui kergesti ülekohut tehakse, kas või avaliku meedia kaudu. Mind huvitaski see, miks mõned inimesed ei karda ülekohut teha, mis nende peas toimub, kuidas nad tunnevad, et nad võivad tõesti kedagi süüdi mõista.
Ma küsingi neid küsimusi, mis tulevad mu seest, aga ma ei tee otsest valikut, hommikul äragates lihtsalt tuleb pähe, kuidas küsimust mingis vormis esitada.
JHP: Räägime sinu performance’ist Mothers, kus sa pesid asfaltteed punastes riietes.
KO: See oli Erki Kasemetsa Polygon Theatre'is „PMW“, mis toimus Rakveres, ja ta soovis sinna kaasata võimalikult palju kunstnikke. Selle esimene osa, kus mina osalema pidin, oli auto sünd. Kuidas auto tuleb garaažist välja, ning mina ja kaks teist naisterahvast esitasime emasid, läbi lõputu mähkmete pesemise. Emaks olemine kui lõputu töö, mis otsa ei saa. Pesime valget värvi, mis maha ei tulnud. Pesed ja pesed, aga tuleb ainult juurde.
JHP: Kas see toimus avalikus ruumis?
KO: Tegelikult küll, see toimus autoremondi töökoja autoparklas.
JHP: Kuidas selle jaoks kohta valisid?
KO: Koht oli ette öeldud, ma lihtsalt potsatasin ennast sinna maha.
JHP: Kas sinu kunst tegeleb avalikkuse ja poliitilise lõikumisega? Võtame selle sama John 8:7, kas selle teose juures on ka poliitiline mõõde?
KO: Nendel kõigil on alati kõik mõõtmed olemas, eelistan eelkõige keskenduda metafüüsilisele mõõtmele, aga ühestki neist ei saa kiskuda välja poliitilisi ja sotisaalseid mõõtmeid, nad on seal sees alati olemas ja neid võib julgelt sealt välja lugeda.
JHP: Aga kui sa ütled metafüüsiline mõõde, võtame Mothers, parklas, mis on selle metafüüsiline mõõde sinu jaoks?
KO: Lõputu töö, igavesest ajast igavesti, aga midagi justkui samal ajal ei muutu, ringkäik käib. See ei pruugi olla minu maailmanägemus, vaid see, mis on välja käidud. Seda ei pea vaatama ainult niimodi, et on emad, kes pesevad titemähkmeid, vaid ka kui universaalsemas mõttes puhastamist. Samas asi ei saa puhtaks: pesed ja pesed, aga valge värv on seal ikka alles, ükskõik, mida ka teed.
Ja siis loomulikult lihtsalt see eneseohverdus, kõik kolm naist punases olid ka enseseohverduse sümbolid, neid ennast ei ole olemas, vaid nad teevad midagi ainult kellegi teise heaks.
JHP: Selles töös ja paljudes teistes on sooprobleemidega tegelev aspekt, kas sa ise tajud seda?
KO: Võib küll nii öelda, kui arvestada seda, et olen sündinud paratamatult siia ellu naisekehasse, aga ma ise ei taju seda sellena, ma tajun ennast eelkõige ikka inimesena. Sellena olen püüdnud ennast ka esitada, aga see ise on juba feministlik positsioon, kui ma ei nimeta ennast naiseks.
JHP: Aga kui vaatleme sinu loomingut, tegeled teemadega nagu emaks olemine?
KO: See oli pigem tellimuslik.
JHP: Mis viib küsimuseni, kuidas sa finantseerid enda kunsti?
KO: Teen kõike miinustes, maksan ise peale, väga harva olen saanud esinemistasu. Põhimõtteliselt praktiliselt ei olegi, ühest kohast vist sain. Mul on lihtsalt aidatud hüvitada transpordikulusid, aga mitte alati. Olen tõesti teinud kõike ainult oma rahakoti peal.
JHP: Kas sul on mingid filosoofilised süsteemid, millele oma teostes viitad?
KO: Kui, siis Tervikule. Mind lummab siin ilmas see, et on olemas kirjalik kultuur, kirjalik ajalugu ja selle kaudu on võimalik astuda ühendusse nii paljude inimestega läbi ajaloo, ja see on mul üldise taustana. Ma ei teagi, kuidas seda selgitada. Olen erinevate filosoofiatega kontaktis. Kui ma teen performance’it, on see teistsugune keel kui filosoofia keel. Kuna ma esitan mingit väga konkreetset asja, siis sõelun kõik välja, et oleks võimalikult lihtne.
JHP: Nii et sinu performance’id on publikusõbralikud?
KO: Selles mõttes küll, et eesmärk ei ole kedagi panna end halvasti tundma või kedagi kiusata või alandada. Ma ei kavatse esitada mingisugust erilisemat rolli, ei aseta ennast teistest inimestest kõrgemale, ei soovi võimu haarata, ei soovi neid ebamugavasse olukorda panna, ainus ebamugavus, mis võib tekkida, on su enda pea sees. Võibolla mõni küsimus või asi mõnele ei meeldi.
Kui ma Vabaduse väljakul inimesi kõnetasin, püüdsin teha nii, et kui ei sobi minu kõnetlused, võivad nad ära kõndida, aga tavaliselt olid nad väga huvitatud vestlusest.
JHP: Sa kaasad publikut vestluspartnerina?
KO: Jah, aga mitte alati. John 8:7, jah ma küsin igaühelt temale otsa vaadates neid küsimusi, aga ma ei eelda, et nad peavad midagi vastama, nad võivad võtta seda lihtsalt showna. Aga ma pakun võimalust. Tavaliselt pooled soovivad vastata, pooled ei. Mõni raputab pead või lihtsalt noogutab. Kultuuritolmul oli huvitav see, et seal ma ei olnud mõelnudki publikuga vestelda, mõtlesin, et räägin lihtsalt, mis pähe tuleb. Aga juhtus niimodi, et inimesed hakkasid ise küsimusi esitama. Kes tõi mulle süüa, ja mõned veel eelmisest päevast jäänud rannas vedelevad pered hüüdsid: „Miks? Miks sa ei saa?“ ja nii edasi.
See oli naljakas, see oli kohutavalt igav performance, aga inimesed elasid nii kaasa ja tahtsid küsida küsimusi ja hüüdsid vahele.
Performance-kunstis ja avalikus ruumis meeldib mulle see, et kunagi ei tea, mis võib juhtuda. See risk meeldib mulle.
Küsitles Johan Henrik Pajupuu
No comments:
Post a Comment