Maarja Koovit: Kui palju ja milliseid teoseid oled eksponeerinud avalikus ruumis?
Edith Karlson: No mõned on olnud ja on. Minu tehtud on näiteks kindral Märt Tiru portree Raplas, see seisab ja jääb sinna ma usun pikaks ajaks. Aga selliseid lühiajalisi ekponeerimisi ja tööde läbisõite on ikka päris palju. Alates Kino Sõprusest ja lõpetades Haigla Rulapargile ja Mutant Discole tehtud ajutised installatsioonid, baarid... kõik nad on olnud väljaspool galeriikeskkonda. Lisaks kooliajal tehtud tööd. Naljakas on siinkohal see, et tuleb tõdeda, et mul hakkavad juba mu tehtud asjad meelest ära minema, eriti kui pilte ei ole ees (praegu ei ole). Aga millised teosed täpsemalt? Tundub, et mu "Tsirkuse" jaoks tehtud loomad on hetkeseisuga kõige rohkem igal pool käinud ja nendest omakorda veel rohkem ninasarvik.
Kas eelistad teoseid eksponeerida galeriis või avalikus ruumis, miks?
Ma arvan, et ma ei eelista ühte teisele. Mõlemad variandid sobivad ja pakuvad pinget ning on mu silmis üsna võrdsed. Galeriis tõenäoliselt võtavad inimesed natuke rohkem aega, et asjasse süveneda kui avalikus ruumis.
Milliseid plusse ja miinuseid näed avalikus ruumis eksponeerimise juures?
Plusse on seal kõvasti rohkem kui miinuseid.... kui neid viimaseid üldse on. Minu jaoks on avaliku ruumi juures juba üheks vägagi suureks plussiks nii-öelda liikumine… avalikus ruumis eeldatavasti toimub pidev liikumine ja see peidab endas ka minu jaoks väljakutset, kuidas teha nii, et kasvõi sekundiks üks liikuv osake seisma, vaatama ning mõtlema panna. Kui see peaks õnnestuma, siis siit edasi tuleb järgmine pluss ehk antud tööd näeb loodetavasti lugematu hulk inimesi. No miinus võiks ju see olla, et kui tahta teha jääv objekt/installatsioon, siis tuleb teatud piirang materjalivaliku osas. Aga kuna mulle piirangud meeldivad, siis ei nimetaks ma ka seda otseselt miinuseks.
Oled öelnud, et “Draama on sinu peas II” hall armee sobiks igasugusesse keskkonda, on Sul nendega tulevikuplaane väljaspool (galerii-/sise-)ruume?
On küll jah. Plaan on neid siiski lõpuks paigaldada õue. Veel pole kindel kas see saab olema park või mets, aga välisruum saab see olema.
Kuidas sündis idee viia “Tsirkuse” ninasarvik korstnapühkija juurde? Mis oli su sõnum?
No tegelikult oli ninasarvik teel kino Sõprusesse. Kuigi tegemist oli suhteliselt eksprompt üritusega, oli see siiski konseptuaalne žest. Oli see korstnapühkija ju sinna äsja pandud ja teadagi, kelle karvased käed seal mängus olid ja mind isiklikult puudutas see teema igal tasandil ja puudutab siiani iga kord, kui sellest mööda kõnnin. See lihtsalt on kohutavalt kole ja halb asi.
Pissivast Naisest pole kuigipalju kajastust. Kuidas teos ja selle idee sündis? Kas avalikku ruumi sattus juhuslikult või oli see juba loomisel eesmärgiks? Kaua skulptuur tunnelis oli ja kas ta oli seal omavoliliselt, loaga või mõne ürituse raames?
Teos ja idee sündis, kui ma õigesti mäletan, 3. kursuse tööna. Õppejõuks oli igatahes Jüri Ojaver ja lähtepunktiks oligi seesama tunnel. Ehk siis jah, avalikku ruumi sattumine oligi eesmärgiks. Pissiv naine jäi tunnelisse täpselt nii kauaks, kuni ta ära lõhuti… selleks ei läinud väga kaua aega. Mingis mõttes õnneks, sest kui ma täpselt mäletan, siis oli meil linna luba ainult üheks päevaks. Lõpuks ta pidas seal vastu vist mingi 5 päeva. Aga sel ajal ma mäletan, et keegi helistas kaebekõne raadiosse ja ütles, et oli tunnelis peaaegu südamerabanduse saanud. Kui seda seal kohapeal tegin, siis olid inimesed hämmastavalt uudishimulikud ja minu jaoks oli ma mäletan väga üllatav see, kuidas muidu inimesed muudkui voorisid tuima näoga edasi-tagasi, aga kui seda elukat nägid, elavnesid ja kohe tuli teine energia. Mäeltan seda positiivset tunnet. Aga noh, nagu ütlesin, siis pikka pidu ei olnud, järgmine päev oli juba ketsijälg näos ja süstal rinda löödud ja nii ta edasi arenes. Aga see kuulus asja juurde. Kõik olid oodatud iseenesest kätt külge lööma. Tegemist oli ju saviga.
Täpsustuseks lisas Edith hiljem, et Pissiv Naine oli tunnelis samaaegselt teiste töödega.
No comments:
Post a Comment