Intervjuu Timo Tootsiga

14.novembril kohtusin Tartus kunstnik Timo Tootsiga, et uurida Linnujaama ja Soodevahe projektide kohta. Huvi konkreetse objekti vastu oli suuresti isiklik - kuna olin Linnujaama ja Soodevahe piirkond LIFT11 raames külastanud, jättis see mulle sümpaatse ja omapärase mulje, mispärast tekkiski huvi uurida lähemalt idee sünni ja arenguloo kohta kunstnikult endalt. Ise suhtusin Linnujaama kui vormi, millele anti sisu ja lähtuvalt sisust omandas see mõneti uue vormi. Meie pooleteist tunnise vestluse ajal rääkisime Linnujaamast, põgusalt ka teistst projektidest ja samuti ka tulevikus ning sellest, mis Timo Tootsil hetkel käsil on. Konkreetset küsimustikku ma ette ei valmistanud, vestluse käigus kujunesid välja küsimused ja kõrvalpõiked. Meie vestlus kujunes teatavas mõttes  Linnujaama sündmuste kujunemise järjekorras. Alljärgnev tekst jookseb üldjoontes niisamuti meie vestluse kulgemise joones.

 Esmalt uurisingi, kuidas Timo Toots Linnujaama ja Soodevahe projektideni jõudis, sest tema eelnevad projektid olid minu silmis sootuks midagi erinevat olnud. Tegu on siis Tallinna lennujaama taguse piirkonnaga, kuhu Toots sattus uudishimust, mis tekkis piirkonnast lennukiga üle lendamisel. Kunstnik nägi, et all oli omamoodi süsteem, mis oli justkui džungli ja pisikeste tänavate segu. Tallinna mõistes teatavas mõttes  õudne koht,  aga samas kunstniku enda  jaoks  oli seal väga põnev, paljudel oli sama barjäär ja ei olnud otsest vajadust sinna minna ja puhtast huvist. Soodevahe projketi üks ideid oli barjääri vähendada või viia inimesi paikadesse kuhu nad muidu ei satuks ehk.

 2009. aastal sügisel Linnujaama piirkonda jõudes avanes kunstnikule kaunis korralage vaatepilt. Tol hetkel oli tulevane Linnujaama maja kaetud roheliseks värvitud voodrilaudadega. 2010 aasta kevadeks olid sellest üle käinud vargad, võttes endaga kaasa ka voodrilauad. Välissein oli puhtaks võetud ja välja tulid reklaamtahvlid.  Siinkohal on oluline ära märkida asjaolu, et Linnujaama klopsis kokku omal ajal keegi lennujaama töötaja, keda praeguseks hetkeks küll teada ei ole. Oma ehitise loomisel kasutaski ta lennujaama reklaamtahvleid. Viimaste puhul on huvitav tähelepanu pöörata nende elukäigule, kuidas info ja reklaami edastajatest said ehitusmaterjalid ning tänaseks päevaks on võimalik neid kasutada taaskord kui reklaamtahvleid.

 2009. aastal Linnujaamale reklaami ei tehtud, eeskätt käisid seal inimesed, kes teadsid, et Toots seal tegutseb. Kunstnik suhtus Linnujaama kui omaette majandusse, mida ta arendamas, kündmas ja kastmas käis. Koht, kus tegutsemas käia nii tal kui sõpradel. Koha võlu peitus ka selles, et puudusid reeglid, mida järgida. Rae vald ütles, et ei pea nõusolekuid millegi viljelemiseks taotlema. Seega oma riigi loomine oli võimalik ja loogikad tekitatud.

2011. aastal LIFT11 raames pakkus EKA urbanistika magistrant Siim Tint välja enda projekti ja korraldajate poolt sooviti et Tint enda ideed laiendaks, aga kuna ta pidas end eeskätt teoreetikuks kui kunstnikuks, siis pakuti Tootsile välja enda ideid antud alal rakendada. Koos kuraator Maarin Mürkiga arendati  konseptsiooni ja tema peegeldas tagasi Timo Tootsi ideid ja koos viidi projekti ideid edasi.

 Tootsi pidas Linnujaama projekti eesmärk teisejärguline, sest tema soov oli lihtsalt külla sisse astuda ja seal aega veeta. Soodevahe projekti eesmärk oli emotsionaalselt tugevat tunnet edasi anda, seda enam et paik insipreeris kunstnikku. Kuna kõik kasutusele läinud ehtised/putkad olid juba enne olemas, tuli lihtsalt need vajalikku konditsiooni saada.

Kui uurisin suhteid kohalikega, nentis kunstnik, et lävimine jäi mingis mõttes nõrgaks.  Suhtlemist edendas Aiakonkurss, mille tarvis Toots kohalikke külastas ning nende aedu üles pildistas, kuna kohalikud ise niivõrd entusiastlikult osavõttu üles ei näidanud, tuli ise nende aedadeni jõuda.

Linnujaamast rääkides on ehk oluline märkida ka vene tähtede kasutamist objekti nimes. Siinkohal oli Tootsil jällegi lihtne ja loogiline põhjendus. Linnujaam asus ühelpoolt kommertsliku, kapitalistliku ja reglementeeritud ja samas kui teiel pool valitses täielik  kaos ja sotsialismi mentaliteet. Linnujaam oli piiripunktiks ja tähtedemäng on nagu kombinatsioon kahest maailmast kokku.

 Toots rääkis veel, et Linnujaama projekt oli kuskil katuste näitusel osalenud. Sinna tegi ta lennukite vaatamise seadeldise ja  Linnujaama osa ei tundunud võõras, lennukid on tehnoloogilised ja me usaldame neid. Selles suhtes oli lennujaama olemasolu võtmasõna ja mingisuguste ruumide tekitamine ja mängimine oli talle meeldinud. Kogu kompleksi haldamine oli uus kogemus ja et see nii suureks läks ei osanud ta alguses arvata. Kõige selle kõrval soovis Toots loomingulise vabaduse säilitada.

  Kunstnik mainis ka seda, et tal oleks olnud soov alal edasi käia, ent Tartusse tagasi kolimine tegi selle keeruliseks. Samas on tore asjalolu, et tema üks suurmaid tuleviku ettevõtmisi on mõneti Linnujaama projektile sarnane, aga sellest kuuleme kindlasti tulevikus enam.

Lisaks:

http://avalikruum.blogspot.com/2013/10/timo-toots-soodevahe-kula-ja-linnujaam.html

http://works.timo.ee