Johan ja Maria Laidoneri monument Viimsis

Intervjuu Maria Freimanni ja Juhan Kangilaskiga, Laidoneride monumendi autorid

11.11.2013

Juhan ja Maria on praegu EKA-s III ja IV kursuse arhitektuuritudengid. Möödunud aastal osalesid nad Viimsi mõisaparki rajatud Johan ja Maria Laidoneri mälestusmärgi konkursil ja võitsid selle. Nende töö pealkirjaga "Taaskohtumine" valmis selle sügise jooksul.

Teose põhiosa moodustab 4 meetri kõrgune must graniitplaat, millest on välja lõigatud Johan ja Maria Laidoneri siluett - võetud fotolt, mis kujutab neid kodutrepil seismas. Nii ühendab mälestusmärk konkreetse abielupaari ja üldisema väravamotiivi - kojujõudmise -, mis sümboliseerivad paari ühtehoidmist keerulistest oludest hoolimata.

Intervjuu noorte arhitektidega algas käsitletavast monumendist, ent laienes monumentidele üldisemalt ja muutus kunsti, avaliku ruumi ja arhitektuuri üle arutlevaks vestluseks.

(allikas: http://www.restor.ee/index.php?lang=et&page_id=1&mod_name=news&action=view&mod_id=356 )

(allikas: http://www.tallinncity.ee/2602830/fotod-maria-ja-johan-laidoner-jalgivad-viimsi-elu/2632664 )

Miks te otsustasite sellel konkursil osaleda?

Maria Freimann: Me ei olnud varem kunagi ühelgi arhitektuurivõistlusel osalenud.

Juhan Kangilaski: See tundus hea ja mõnus jõukohane ülesanne.

MF: Mõtlesime, et kuskilt võiks algust teha ja kuidagi suhestusime selle temaatikaga.

JK: See oli hästi selgelt esitatud ülesanne, hästi suhestutav, palju koha- ja ajaloospetsiifikat, nii et oli võimalik hakata ideid arendama.

Konkursile laekus kokku 18 tööd, teise ja kolmanda koha preemia said kogenud kunstnikud koostöös välismaalastega; mis võis teie endi hinnangul teie võidule kaasa aidata?
MF: Meie töö suur tugevus oli kindlasti kohatundlikkus, et me seadsime mõisa tugevale kohale. Positiivsus! Kui me käisime [tööde] näitust vaatamas, siis auhindade üleandmisel hakkas [positiivsuse puudumine] kohe silma, isegi kui oli hea töö, näiteks III koha saanud „Raam“ – murtud raamid.

JK: Jah, selline raske temaatika oli sisse toodud, me proovisime leida ikka kõige positiivsemat sõnumit. Rõhutada mehe-naise kooselu, samas seda kohta – et kaks asja oleksid mõlemad esindatud.

Kui ma vaatasin teie tööd, siis mõtlesin ka, et see on oma kujundi poolest monumendi kohta tavatult helge. Tavaliselt, kui me mõtleme monumendi peale, siis see on midagi hästi harrast ja pidulikku ja sünget ja ranget. Kuigi terve selle konkursi teema rõhus helgele, kui lugeda kirjeldusi, olid teised tööd ikkagi kuidagi abstraktselt sünged ja rasked. Aga teie töö pealkirjaga  „Taaskohtumine“ ühendab endas nii väravamotiivi kui Johan ja Maria Laidoneri kodutrepil seismas, siin on ühtaegu nii läbi jalutatav puudumine kui siluetlik kohalolu. Kuidas te selle lahenduseni jõudsite?
JK: Alguses tegelesime abstraktse ideega, väravaga, üldistava saabumise motiiviga. Siis hakkasime proovima neid endid sinna sisse panna.

MF: Jah, kui me selle foto leidsime, siis turgatas. [monumendi kujundi loomisel kasutatud foto Johan ja Maria Laidonerist kodutrepil seismas]

JK: Järsku leidsime seal mingi seose.