Anne
Rudanovski (edaspidi: A.): Praegu valmib Tartu Raekoja platsis
„talveskulptuur“ (linna jaoks oleme selle niimoodi nimetanud).
See on mooduelementidest koosnev skulptuur, mis võtab Raekoja
platsis ühe kuju, kohandub selle kohaga, ja kui ta lahti võtta ja
teise kohta viia, näiteks on jutuks tulnud Linnamuuseumi hoov, saab
sinna samadest osadest midagi muud ehitada.
Teeme
seda koos maastikuarhitekt Anna-Liisa Undiga, töösse on haaratud ka
teisi inimesi. Selle skulptuurne mõte tegeleb ühelt poolt talvega
ja vastandab end kommertsliku talvega. See võiks olla midagi, mida
näitab ka talve teistpoolset olemust. Seda liiki skulptuuri
ehitamise kogemust mul olnud ei ole, nii et see on minu jaoks
muutunud teistmoodi objektiks, sellele on olnud vaja ehituslubasid ja
muud sellist. Talveskulptuur asub avalikus ruumis ja jääb sinna
terveks talveks.
Kui
PÖFFi töö juurde tagasi tulla, siis idee sündis sellest, et
tahtsime tudengite testida ruumilisi moodulkonstruktsioone, ja kuna
meil oli tegemist neljanda kursuse tudengitega, otsustasime...
Üks
asi, mida võiks skulptuuris praegu rohkem teha, ja mida me PÖFFi
objektiga muuhulgas püüdsime teha, oli vabastada skulptuur
igipõlisest kohalolemisest. Me oleme harjunud, et linnaruumis asuv
skulptuur on staatiline, liikumatu, st seal ta oli ja on. See tuleneb
näiteks kasutatavatest materjalidest, mis nõuavad vundamenti jne,
aga kui 3D-printimisega valmistatakse juba kasvõi titaaniumist ja
hõbedast asju, siis võivad skulptuurid selles valguses linnaruumis
tulevikus olla palju paindlikumad, muutuvamad, seda nii tehnoloogiast
kui ajafaktorist tulenevalt.
Lisaks
mainitud skulptuuridele oleme tudengitega proovinud läbi viia
projekte, kus me muudame kohalikku situatsiooni ajutiste
skulptuuridega, see oli sellel kevadel. Näiteks eelmisel talvel
valmistasime Kaarsillale fraktaalsüsteemidest kokku pandud
lumehelbemotiivid (kkostöös A-L.Unidga). Lähtusime sellest, et
objektid on kerged, suutes kohaneda paigaga, aga ka muuta ruumi
hetkeolukorda. Kui inimene harjumuspärasest kohast läbi läheb,
tajub ta kohta teistmoodi. Mulle pakub huvi tajuprotsessidest lähtuv
loomine. Sellise töö loomiseks on vajalikud ka sobivad
eeltingimused ja ehitusvõimalused, ja mulle pakub huvi see, kuidas
projekteerida ja valmistada objekt nii, et need on kergesti
püstitatavad ja seega ka lahtimonteeritavad, samas püsivad.
Sellele
installatsioonile, mida me praegu Raekoja platsi ehitame, teeb noor
videokunstnik videomappingut, st skulptuur on ka ekraan ja videol
nähtav võiks viia vaataja justkui objekti sisse. Skulptuur kerkib
linnaruumi mitte iseseisva objektina, vaid millegi osana, st linnas
pühade ajal toimuva osalisena.
"Talveskulptuur" (2013)
Ruuda
Liisa Malin (edaspidi: R.): Et siis dokumenteerib seda, kuidas
skulptuur erinevates olukordades ja kohtades töötab?
A.:
Ei, mõte on selles, et erinevad professionaalid osalevad skulptuuri
valmimise protsessis, näiteks Ardo Ran Varres kirjutab sinna
muusika. Üks minu endine õpilane, kes valdab 3D-programme,
valmistas skulptuurist 3D mudeli (hetkel olen mina tema õpilane).
Eesmärgiks on tekitada sünergia, mis tekib erinevate tajude
koostööst.
Raekoja
platsi skulptuuri idee tekkis osaliselt osalemisest Saxioni Ülikoolis
toimunud rahvusvahelisel konvernetsil nimega „Kunst ja
matemaatika“, kus kunstnikud eksponeerisid oma töid ning
matemaatikud ja kunstnikud esinesid ettekannetega. Seal joonistus
minu jaoks välja, kui piiratud me oleme oma arusaamaga
geomeetriasse; kipume mõtlema ainult kuubist, kerast ja võib-olla
ka püramiidist, aga see maailm on tegelikult palju keerulisem. Kui
me läheme platoonilstest kehadest edasi arhimeedilise juurde, on
juba näha, kuidas komplekssus tekkima hakkab nt sümmeetrias. Ma
püüangi visualiseerida seda maailma, mis meile tundub ainult arvude
maailm, ja jõuda väikeste osakesteni, mida palja silmaga ei näe,
ja need siis nähtavaks teha.
