Tarvo Hanno Varres "EVery Spark is Numbered / Two Hours" Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis. Intervjuud tellija ja autoriga

Foto www.kul.ee

Intervjuu Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli finants- ja haldusdirektori Ave Pervega

Maarja Hindoalla: Panen selle lindistama ka samal ajal... [sätib diktofoni]

Ave Perve: Loodan, et saate minu vastustest vajaliku info, sest täpselt ei mäletagi enam seda protsessi. Meie ju ise ei olnud tegelikult antud hanke korraldajad ja möödas on ka juba üle pooleteise aasta.

MH: Sellest ma tahaksingi rääkida, kuidas see protsess läks. Võibolla päris taustast alustades, siis see kunstitöö tellimine tuli õppehoone renoveerimisest?

AP: Jah, Haridus- ja Teadusministeeriumi ja Riigi Kinnisvara AS vahel sõlmitud kokkuleppe alusel Riigi Kinnisvara AS korraldas kõrgkooli hoonete remondihankeid ja ka kunstihanke.

MH: Kui palju kool nendes tingimuste seadmises osales? Kas kooli poolt olid mingid tingimused või eeldused sellele tööle?

AP: Jah, olid küll, meie ise otsustasime, mida me tahame üldse. Kuna me otsustasime, et soovime vastvalminud raamatukogusse fotosid või kollaaži, siis võeti raamatukogu projekteerinud projekteerijaga ühendust ja lepiti kokku mida, kui palju ja kuhu me soovime.

MH: Kas see oli ka kooli tingimus, et need oleks just mustvalged fotod?

AP: See tingimus tuli juba projekteerijaga koostöös.

MH: Kes kooli poolt tingimuste seadmises osalesid?

AP: Tingimuste seadmises osales rektoraat koos projekteerijaga. See oli ühine otsus. Alguses, kui me teada saime, et kõrgkoolil on võimalus soetada kunstiteoseid, mõtlesime kohe fotode peale, vaid asukoht jäi lahtiseks. Järgmisel arutelul tekkis juba idee, et raamatukogusse.

MH: Konkursile tuli 17 ideekavandit. Kes lõpliku otsuse teinud komisjoni kuulusid?

AP: Komisjoni kuulusid kõrgkooli esindajana mina, raamatukogu projekteerija Urmas Muru, esindaja Eesti Kunstnike Liidust Flo Kasearu ja kaks esindajat Fotokunstnike Ühendusest Liina Siib ja Reimo Võsa-Tangsoo. Komisjoni moodustamise korraldas RKAS ja protokollijaks oli RKASi esindajana Mari Emmus.

MH: Kui raske see valik oli? Kas seal oli veel selliseid variante, mille vahel oli raske valida, mida oleks võinud veel võtta?

AP: Hindamine toimus kolmes etapis ning äramärkimise vääriliseks pidas žürii viit tööd, millest arutelu käigus valiti välja esikolmiku tööd. Kuna esikolmiku tööde järgnevuse osas üksmeel puudus, otsustati võidutöö välja valida hääletamise teel igale tööle ühest kolmeni hindepunkte andes.

MH: Kas te teate, kas kunstnik esitas kavandi nendest töödest, mis tal olid juba valmis või hakkas ta neid siis alles tegema?

AP: Mina seda ei tea, kuid oli näha, et osad tööd on kuskilt näiteks näituselt võetud, see tähendab seina peal olnud. Ega ma seda ka ei tea, kas need tööd olid mingisugusel konkursil varem osalenud või mitte. Aga see polnudki oluline antud hetkel.

MH: Mõtlesin just selles mõttes, et siin on mõnel juhul olnud, et lõpptulemus erineb kavandist. Kas te jäite lõpptulemusega rahule ehk see oli samasugune nagu te ideekavandist nägite?

AP: Jah, see oli samasugune.

MH: Ja nüüd hiljem, kas te olete nendele töödele tagasisidet saanud, et kuidas need inimesed, kes neid ruume kasutavad, nendega rahul on?

AP: Tähendab negatiivset tagasisidet ei ole, ütleme niipidi. Tavaliselt on nii, et kui midagi on halvasti, siis tuleb kohe tagasiside. Need fotod on küllalt sellised – moodustavad tausta kogu raamatukogule. Need ei tungi esile, on lihtsalt üks osa selllest, moodustavad terviku.

MH: Kuidas konkurss ajalises plaanis sujus?

AP: Kool alguses arvas, et see protsess läheb kiiremini, aga dokumentatsiooni ettevalmistamine RKAS-is võttis päris palju aega. Me ise tahtsime kogu protsessiga valmis jõuda kooli aastapäevaks, mis oli oktoobris, aga saime lõpuks aru, et selleks ajaks me lihtsalt ei jõua. Tööde valmimistähtaeg nihkus õppeaasta lõppu.

MH: Aga peale selle, et asi ajaliselt natuke nihkus, jäi kool hankeprotsessiga rahule?

AP: Ega meil mingisuguseid probleeme ei olnud, me olime kindlad, et fotod  saavad paigaldatud enne kooliaasta lõppu ja nii see oli ka.

Foto www.kul.ee

Intervjuu fotokunstnik Tarvo Hanno Varresega

Anna-Liiza Izbaš

Lähteülesanne nägi ette looduse ja/või vaikuse käsitlemist nii mikro- kui ka makrotasandil ning teostusena otsiti must-valge fotokunsti lahendust. Kas läksid kohe selle mõttega kaasa? Kellelt või millelt said inspiratsiooni?

Kust tuli idee mõtte edastamiseks kasutada päikest?

Kaua antud projekti kallal töötamine aega võttis ja kuidas kirjeldaksid protsessi kulgemist?

Kuidas kulges Sinu kui kunstniku ja tellija vaheline koostöö?

Kuidas suhtud protsendikunsti? On see vajalik?

Kuidas Sinu töö vastu võeti?

Kuidas suhestub antud teos Sinu varasemate töödega, on need omavahel kuidagimoodi seostatavad?

Kaheksal fotol on kujutatud taevas toimuvaid muutuseid kahe tunni jooksul, päikse aeglasest liikumisest selges taevas, täieliku pilvisuseni. Pildid asetsevad raamatukogu kahel korrusel, kolmel seinal. Valgus ja aeg on kaks peamist telge selles töös, mis rullub aeglaselt lahti vaatajale, kes on läbinud kogu raamatukogu. Mõte kasutada päikest motiivina tekkis aastal 2000, arenes juba siis üsna aeglaselt. Aastal 2002 tegin esimesed tööd, näituse nimega “Päike”. Saavutada selle motiiviga veenev fotgraafiateos tundus algul võimatu ülesandena, kuna teema on väga suur, samas on fotod sellest enamasti magus kitš - päike peaks olema amatöörfotograafias üks enim pildistatud motiive üldse, kohe kasside ja beebide järel. Antud töö nimega ''Every Spark is Numbered / Two Hours'' erineb nii fromaadilt, ülesehituselt, kui rõhuasetuselt eelmisest seeriast, nimega ''Päike'', kuna päike ei ole selles ainus ja peamine motiiv. Ettekujutus tööst tekkis kohe peale lähteülesandega tutvumist, mis nägi ette looduse ja/või vaikuse käsitlemist ning raamatukogu ruumi vaadete nägemist.

Töö protsess kulges üsna rahulikult, mõningate viivitustega, kestis terve aasta ja ei ole tänaseks veel täielikult lõppenud. Kooliga on mul kontakt väga napp, tagasisidet seni saanud ei ole, kuna tööd koordineeris ja kogu suhtlust pidas projektijuht RKASist. Bürokraatia suur maht on üllatav, nõue teostada töö mitte eraisikuna, vaid läbi ettevõtte tundub koguni vastuolus seaduse põhimõtetega. Loovisiku seaduse järgi kunstnik ettevõtja ei ole, ei saa tulu ettevõtlusest, ei pea olema FIE.

Kunst avalikus ruumis on minu arvates väga vajalik ning protsendiseadus aitab kaasa selle arengule. Tsiteerin Frank Stellat: ''Architecture can't fully represent the chaos and turmoil that are part of the human personality, but you need to put some of that turmoil into the architecture, or it isn't real.'' Protsendikunsti kriitikaks saab öelda, et suur osa seni teostatud töid kalduvad dekoratiivsusse, võiksid olla sisult kaalukamad. Auhinnafondi tõstmine, parem jagamine mitme töö vahel tuleks kindlasti kasuks tõsisemate kavandite tekkimisele.

Tõnis Hiiesalu, Bruno Lillemets, Oliver Soomets "Räni" Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis. Intervjuud autori ja kasutajaga.

Foto www.kul.ee

Intervjuu arhitekt Oliver Soometsaga leidis aset tema kontoris Kultuuriministeeriumi hoone V korrusel. Vestluse käigus kõneles ta protsendikunsti konkurssidel osalemise kogemusest ning rääkis veidi ka oma tiimikaaslastest, Bruno Lillemetsast ja Tõnis Hiiesalust. Tuues välja nii konkursi kui ka oma meeskonna head ja vead, tutvustas Soomets lähemalt “Räni” loomeprotsessi. Teos valmis Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppehoone küljes asuva ühiselamu välisfassaadi, ventilatsiooni- ja küttesüsteemi rekonstrueerimistöödest, mis kohustas protsendikunsti seaduse järgi tellima kunsti. Ideekonkursi võitjalt tellitava teose maksumus ilma käibemaksuta oli 21 711, 4 eurot.

Alustuseks selgitab Soomets protsendikunsti tellimuse tingimusi üldiselt ning sõnab, et kui 2011. aastast see seadus vastu võeti, ei rakendatud seda esialgu kuigi tihedalt, tehes seda nüüd osadele objektidele tagantjärgi.

-       Kuidas see tellimine välja näeb ja kes on tellija antud teose puhul?

Need tehingud ei ole klassikalises mõttes riigihanked, need on n-ö lihtsalt hanked. Ma ei olegi nagu aru saanud, et mismõttes nad on lihtsalt hanked. Nad lähtuvad riigihangete seadusest aga samas see on juskui võetud põhjaks, mille baasil seda menetleda ja ajada, sest järgmisel hetkel need reeglid ei ole nii karmid nagu on riigihankel. Antud teose puhul oli tellijaks Haridus- ja Teadusministeerium.

-       Aga palju oli teil läbirääkimisi kooliga?

Vot sinna ma tahangi jõuda, et lepingu partner oli meil Haridusministeerium, arve läks ka sinna. Aga Indrek Riisaarega ma suhtlesin ainult niipalju, kui maili teel digitaalselt allkirjastada mingisugust dokumenti. Nemad sellega üldiselt ei tegelenud. Järgmisel hetkel oli Haridusministeeriumi poolt kool otsene teose valdaja. Tema oli ühelt poolt see tellija ja siis teiselt poolt seda kõike vahendas Riigi Kinnisvara Aktsiaselts. Mina sõlmisin lepingu ikkagi Riigi Kinnisvaraga ja meie suhtelesime ainult nii palju kui oli vaja.

Enne seda konkurssi saab kool, ehk see tellija siis, kokku Riigi Kinnisvaraga ja vaadatakse koos üle, kuhu nad midagi tahavad ja mis laadi see asi peaks olema.

-       Ja teile oli öeldud, et seal peab olema skulptuur?

Jah, seal oli konkreetselt öeldud, milline see skulptuur peab olema. Seal oli antud see ala, terve kooli esine ja siis oli öeldud, et ta võiks olla sissepääsu juures. Kuna seal on valgusega halvasti, siis see võiks olla seal valguselemendina. Kooli ees ei ole ka mingisuguseid istumispinke, et ta võiks täita ka seda funktsiooni seal.

Minu meelest nüüd viimase poole aasta jooksul enam selliseid tingimusi seada ei saa, sest Tartu Kunstnike Liit ning Temnikova ja Kasela galerii ja keegi siin veel kirjutasid ühise kirja, et sellisel kujul juhul see ei ole enam kunst. Sa ei saa kunstnikult tellida mingisugust pinki või valgustit või mingit disainiobjekti, et siis ei ole see kunst vaid muutub disainiks.

Nüüd on nad sealt sellised laused välja jätnud ja on neid esitanud soovitustena. Aga  kuna enamasti žüriist on vähemalt kolmandik teisi inimesi, ütleme, et on koolidirektor, ministeeriumi poolt otsene raha andja, mingisugune funktsionäär ja siis ainult paar kunstnikku. Enamasti on mingi kujutav kunstnik, mingi skulptor Eesti Kujurite Ühendusest või isegi kaks tegelast, kui on tegemist skulptuuriga ning ka Kuraatorite Ühingust keegi ja siis nad otsustavad selle, andes hääli. Väidetavalt anonüümselt 5 palli süsteemis. Neil on omaette kriteeriumid, kuidas nad seda teevad.

Kui võidad, siis hakkad alles tellijaga suhtlema. Aga üldiselt on nendel tellijatel üsna poogen kui aus olla (naerab) ja sellest on tekkinud ka igasuguseid probleeme, tänu sellisele ükskõiksusele… Neil on see seadus, mida nad peavad täitma ja nad väga ei süvene sellesse. Siin on olnud küll ja küll, et ühel hetkel valitakse töö välja ja siis nad väga mailidele ei vasta või ei suhtle ning kokku saades teevad nalja, on niisama selline vabas vormis kohvi joomine. Kui aga ühel hetkel viid teose kohale on neil karp lahti, et mis kuradi kärakas see on. Kus me selle nüüd paneme? Lihtsamaid asju saab muidugi liigutada sinna-tänna, et siin on küll ja küll olnud, et ärme siia ikka seda tegelikult pane.

-       Samas see idee on nagu üllas. Aga mis..

Ma ei kujuta ette, kas ta on üllas. Soovitakse muidugi kõike paremat aga… Äkki on üllas. See on äkki liiga üle romantiseeritud, et kunstnikul on ainult üllad ideed?

-       Ei, ma mõtlen, et rahastada kunsti. See on võimaluse andmine kunstnikule. Aga mis see lahendus siis peaks olema, et autori ja tellija vahel ei tekiks taoliseid barjääre? Anda kunstnikule vabamad käed?

Minu arust on see väga huvitav nähtus praegusel hetkel. Loodetavasti ta sellisel kujul ka jääb. Ta võiks muidugi laieneda nii nagu mujal Euroopas, Hollandis ja Soomes näiteks. Ta võiks laieneda ka teistele erasektori mis iganes ettevõtetele, et kui sa avalikku ruumi midagi teed, siis see ei pea olema riigi hallatav hoone. Eestis nad ilmselt ei saa seadusega kohustada erakapitali raha nõnda suunama.. See on praktiliselt midagi sarnast nagu kui me Tallinna Loomaaia parkla asendi lahendusega tegelesime, siis Tallinna linn seadis tingimuse, et me tahame et te ehitaksite ka bussi sissesõidu sopi, bussipaviljoni ühe sõnaga. Siis tekkiski tellijal küsimus, kuigi antud juhul oli tellijaks Mati Kaal, ka n-ö linn, et miks tema oma rahadega peab tegema linnale bussipeatuse. Meil on kõigil ju eelarve piiratud ning seal ongi see loogiline error sees, et sa ütled nagu erakapitalil põhinevale ettevõttele, et te peate tegema avalikku ruumi kunsti. Aga mujal maailmas on see kuidagi läbi surutud ja see asi käib.

Jah, ma arvan, et see idee on kindlasti üllas. Kui tekikski avalikku ruumi 10 aastaga näiteks selliseid teoseid rohkem, siis see oleks kindlasti huvitav, et ei ole ainult korstnapühkijad.

-       Aga kuidas teos ise toimib? (vaatame kavandeid) Kas see reaalselt näebki selline valgustusinstallatsioon välja?

Reaalsuses see valgus ei ole nii terav. Põhimõtteliselt oli võimalus sinna sisse paigaldada, et see oleks nagu tänavavalgusti aga kui me katseid hakkasime tegema, siis ta pimestas. See ei ole otstarbekas ega kasutussõbralik, vaid räige valgusreostus. Me panime mahedama valguse sisse, hoopis sellise valge säästupirni moodi lambi. Läksime sellist vahepealset teed mööda. Kirik keset küla. Ma arvan, et niimoodi ta on väga mõnus. Aga ma olen iseenesest näinud mingisuguseid pilte, kuidas ta ka öösel oli (otsib pilte juurde)...

-       Kuidas teil kolmekesi see koostöö tegemine sujub ja kust tekkis idee sellest konkursist osa võtta või teid kutsuti?

Ei kutsutud. Ma olen arhitekt ja ma mingi hetk lihtsalt vaatasin, et selline kuulutus on väljas. Ma isegi ei tea, kas ta praegu põleb, sest et see ehitaja oli valanud mingeid elektrijuhtmeid sinna betooni sisse...

Aga eelmine aasta oktoobris tegimegi esimesed kolm konkurssi.

Oli teil ajaline piirang ka seatud idee esitamiseks ja teose valmimiseks?

Ei olnud väga kiire. Suveks pidi valmis saama. Oligi nii, et kõigepealt oktoobri alguses tegime Ehituskooli oma, siis “Räni” ning Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli oma ja midagi oli veel.. Ühesõnaga tegime kuu ajaga neli konkurssi ja neist kolm me võitsime.

-       Milline neist kõige paremat vastukaja on saanud?

Ega neid ei kajastata kuskil isegi (naerab), korraks ajalehes nagu midagi on ja siis on ka kõik, et ega seal pikka juttu ei ole. Tohutut meediasündmust sellest tehtud ei ole.

Esimese laskuga tegime kolm kera. Üks mõte (naerab..), ei noh erinevad mõtted. Iseenesest on põnev kõiki neid armatuure siduda, pole varem teinud selliseid asju päriselt valmis. See on ikka veidi teine teema.

(Vaatame projekti kausta) Siin on kõik ehitusload. See on ikka nagu päris ehitamine. Ma arvan, et lihtsameelsel kunstnikul on sellist asja väga raske üldse teha. Nad tahavadki mingit teatud lõimumist erinevate valdkondade kunstnike vahel, pannes nad koostööd tegema.

Me olemegi teinud 12 tükki ja 5 neist oleme võitnud, ülejäänud on kõik olnud esikolmikus.

-       Mis sa arvad, miks nii hea edu teil just olnud on?

Viimasel või eelviimasel kursusel kui ma arhitektuuri õppisin läksin ma Arhitektuuriagentuuri tööle, Toomas Tammis oli arhitektuuriteaduskonna dekaan. Nad olid seal sellised noored tüübid, kõik olid õppinud kuskil välismaal ja ma olin silma hakanud neile. Tööle minnes olin ma kuni lõpuni konkursside peale spetsialiseerunud. Pidin tooma võite sisse. Mingil hetkel mõtlesin, et teen midagi muud ja nüüd olen ma olengi aasta otsa teinud kunsti. Ma ilmselt oskan müüa, sest ma ei hakanud n-ö tühja koha pealt seda kunsti tegema. Eelnevalt ma arvan, et olen kuskil 150 konkurssi teinud. Ma tean üsna täpselt, kuidas sõnastada asju, kuidas märgusõnu valida, kuidas asjad meelde jäävad inimestele. Seal tuleb juba põhimõtteliselt reklaamiteooria mängu. Iga väikese tähe ja täheühendiga on sul võimalik seda tähendust juurde luua. See on ilmselgelt selline peen psühholoogia.

Meil on selline kummaline tiim tegelikult, et Tõnis Hiiesalu on ju õppinud raadioinseneriks ja Bruno Lillemetsaga olime me juba ülikooli ajal ühikas ühes toas ja ta on hea sõber ning ehtekunstnik. Nüüd ka EKA õppejõud, metallikunstnik. Niiviisi kolmekesi me teeme neid kõiki asju. Meile on öeldud ka, et kus see selline edu meil tuleb, et me oleme ülihead ülesande lahendajad (muigab).

Kujutis: Oliver Soomets 

Intervjuu Tartu Tervishoiu Kõrgoolis

Küsimustele vastab kooli teise kursuse tudeng. Küsimused puudutavad koolihoone ees paiknevat skulptuuri „Räni“.

Kas enne tänast intervjuud pöörasid sa antud kujule tähelepanu?

Ma panin teda tähele küll, aga ma ei arvanud, et see on midagi suurt ja huvitavat, mis oleks seotud Tervishoiu Kõrgkooliga. Positiivne selle kuju juures on, et ta valgust annab.

Kuidas on muutunud sinu suhtumine skulptuuri peale sellega lähemalt tutvumist?

Nüüd kui ma lugesin skulptuuri juures olevat silti, siis muutus see koheselt huvitavamaks ning andis asjale mõtte, lõi seose Tervishoiu Kõrgkooliga.

Mis on sinu isiklik arvamus protsendikunstist üldiselt?

Kas kunst on ka muidu see? (osutab seljatagusele maalile) Jah, see on mu meelest väga hea. Näiteks meie koolis olev kunstsüda, millest tulevad helendavad veresooned, on väga kena. Samuti mulle meeldivad maalid, mis meie kooliseintel paiknevad. Nad lisavad värvi ning mõjuvad õhkkonnale hästi. Ma arvan, et üks protsent ei ole liiga suur osa. Lihtsad seinad ei oleks õpikeskkonnale kindlasti head.

Mis sa arvad, kas antud skulptuur toob inimestele kunsti lähemale, muudab neid teadlikumaks?

Ma ei usu, et ta kunsti lähemale tooks. Ma ei hakka tänu sellele ühele protsendile kunsti rohkem armastama.

Kas sa näed antud skulptuuri kui kunstiteost?

Jah, näen küll. Aga ma ei ole kindel, kas antud skulptuur oli seda vaeva väärt. Selle tegemiseks kulus ilmselt palju raha ja aega. Tähelepanu tõmbab kindlasti kerast tulev valgus, mis ta ümber on, aga skulptuur ise jääb pigem tagasihoidlikuks.

On antud skulptuuri ka kuidagi õpilastele tutvustatud, sellele õppeprotsessi käigus viidatud?

Võib-olla kooli tutvustusõhtutel sel aastal, aga mulle mitte. Loengutes ei ole ka sellele kuidagi viidatud.

Liis Pajuväli ja Mari-Liis Vanem