Nele
Sooväli on teatrikunstnik, kes tegi lavakujunduse Artur
Alliksaare luulel põhinevale etendusele „Õhtute kuldne tolm“,
mis esietendus Von Krahlis 9. oktoobil 2012. Etenduse lavastajaks,
dramaturgiks ja näitlejaks oli Jim Ashilevi. Ühtlasi oli võimalus
lavastuse ruumimaagiat taaskogeda 2013. aasta Draama festivalil Maret
Kukkuri poolt kureeritud näitusel „Pop-up 27“. Erinevalt
tavanäitustest, toimus see avalikus ruumis. „Õhtute kuldne tolm“
lavakujundus oli ka nomineeritud kustniku auhinna kategoorias 2012.
aasta Eesti teatriauhindade seas.
Õpingutest,
teatrist, näitusest ja käimasolevatest töödest saigi Nele
Sooväljaga vesteldud. Intervjuu temaga leidis
aset 17. novembril Reval Cafes, pimedas Tallinnas.
Etendus "Õhtute kuldne tolm"
Foto: Jana Solom
Alustasime Nelega algusest, ehk vestlesime temaga sissejuhatuseks koolist. Haridustee ei olnud Nelel kohe kunsti valdkonnaga seotud, vaid keskkooli lõpetanuna asus ta 2003. aastal Tallinna Ülikooli õppima psühholoogiat. Vahetusüliõpilasena 2005. – 2006. aastal Hispaanias olles võttis Nele lisaks kunsti alaseid aineid ning sealt edasine huvi kunsti vastu alguse saigi. Tema sõnul ei kujutanud ta ette, et võiks kunagi kunstiülikooli õppima minna. Aga nii see läks. Mure kooli lõpetamise järel leiduva töö pärast ja tekkinud huvi kunsti vastu andsid tõuke kooli pooleli jätmiseks. Juba 2006. aastal hakkas ta Eesti Kunstiakadeemias õppima stsenograafiat. Tema sõnul on stsenograafia eriala interdistsiplinaarne ning tihedalt seotud psühholoogia valdkonnaga. Esimese suure tööna tegi ta lavakujunduse Robert Annuse poolt lavastatud etendusele „Lood Viini metsadele“(2009), mida etendati Vanemuises. Ühe seigana jutustas Nele, et kuna tegemist oli realistlikust taotleva lavakujundusega, siis käis ta autentsuse mõttes Valli Baari üles mõõdistamas. Etenduse kaudu sai loodud uusi kontakte ning juba varsti kutsuski Ott Sepp (kes oli näitlejaks lavastuses „Lood Viini metsadele“) Nelet koostööd tegema. Niiviisi samm-sammu haaval ongi edasine loominguline karjäär kulgenud.
Jimi
teadis Nele juba aga varem. Nele kirjeldas nende sõprussuhet kui
„sukka ja saabast“. Lähedane sõprusuhe tähendas teineteise
mõistmist ja seda, et neil oli ka lavastusest „ Õhtute kuldne
tolm“ üsna sarnane nägemus. Kindel oldi selles, et tahetakse teha
atmosfäärilavastust. Von Krahli teater andis Nelele kunstnikuna
vabad käed. Tema sooviks oli kujutata justkui lõpmatu ruumi
illusiooni (Alliksaare luule elu ja surma temaatika) . Märksõnadena
nimetas Nele veel terviklikkust ja orgaanilisust. Inspiratsiooni
ammutab kunstnik looduslikest vormidest, mis selles töös
väljenduvad. Ta tõi näitena „ The Fountain“(2006) filmi, mis
on teda inspireerinud. Etenduse puhul oli veel taotluseks
näitlejatöö ja lavakujunduse ühtesulavus. Näitelava valmimise protsessi käigus mõeldi sellele, kas lavakujundus võib hakata domineerima näitleja üle, kuid Nele oli endas kindel ning seda juhtuvaks ei pidanud. Küsimuse peale, et kuidas kunstnik
ise seda ruumi valmimise järel tunnetas, vastas ta, et kuna
ajaliselt oli neil seda tehes üsna kiire, ei jäänud tal võimalust
seda niiviisi tunnetada. Materjalid mida lavastuse jaoks kasutati
olid liiv, klaas ja peegel. Kõikidel nendel materjalidel on üks
alge – liiv. See täidabki sellist tervilikkuse printsiipi .
Peeglite
seina panemisel oldi Nele käest küsitud, et miks
too fooliumit peegli asemel ei taha panna. Nele arvas, et foolium ei
oleks materjalina ikka täitnud seda eesmärki/ideed, mis temal oli.
Tagaside oli etendusele positiivne olnud ning enamasti kurdeti
etenduste vähesuse üle.
"Õhtute kuldne tolm"
Foto: Jana Solom
Idee
Pop-up näitusel osalemiseks tuli Iir Hermeliini (Draama 2013
festivali kuraator) telefonikõne järel. Pop-up näitusest tuleb
lähemalt juttu allpool. Kuna etendusi oli vähe, siis andis
osalemine näitusel inimestele veel võimaluse saada selle
ruumikogemuse. Nele arvas, et näituse korraldamine konteineri
meetodil oli tingitud rahalistest vahenditest.
Avalikust
ruumist rääkisime samuti, aga mulle tundus, et Nele väga selle
näituse kontekstis avaliku ruumi ei mõtestanud. Ta ütles, et
avalikus ruumis on ta eelmisel Draama
festivalil teinud performance'id. Nele nõustus väitega, et näitus
võib igapäeva rutiinis olevat inimest ruumikogemuse kaudu mõjutada,
luues uusi mõtteid, inspireerida. Tagasisidena oli boksi valvanu
öelnud, et enamasti oli boksi sisenemine loonud ohho-efekti.
Käsil
olevatest projektidest vestlesime Rakvere teatri, nüüd juba
esietenunud, lavastusest „Hobune, kes kaotas prillid, ära“.
Natuke vestlesime ka Draamateatri ja Linnateatri koostöös valmivast
lavastusest, milles toimub etenduse käigus näitlejate vahetus, aga
kuidas täpsemalt ja millest see räägib jäägu esialgu veel
saladuseks.
Pop-up
näitus „27.“
Fotod: Stella Sillamaa, Lauri Kulpsoo
Maret
Kukkuri kureeritud Pop-up näitus “27” oli koostöönäitus Eesti
Teatri- ja Muusikamuuseumiga. Näitus toimus selleaastase Draama
festival raames. Kahekümmne seitsme kunstniku imelised maailmad
mahutati ära 27-sse konteinerisse, mis paiknesid Tartu kesklinnas -
Raekoja platsil ja Küüni tänaval.
Näitusel
osalesid tegevad kunstnikud: Maret Kukkur, Liisi Eelmaa, Inga Vares,
Tuulikki Tolli, Liina Unt, Marge Martin, Kristi Leppik, Arthur Arula,
Anna Sui, Nele Sooväli, Jaanus Laagriküll, Epp Kubu, Kristiina
Põllu, Silver Vahtre, Maret Tamme, Illimar Vihmar, Iir Hermeliin,
Rosita Raud, Liina Tepandi, Reili Evart & Liina Keevallik.
Loometöö
lõpetanud kunstnikud: Georg Sander, Meeri Säre, Eldor Renter,
Voldemar Haas & Natalie Mei, Peet Aren, Aleksander Tuurand, Roman
Nyman.
Maret
Kukkur on Eesti Lavastuskunstnike Liidu esinaine ning ka ise
tegev lavastuskunstnikuna. Intervjuu näituse kuraatoriga Maret
Kukkuriga toimus meilivahetuse teel. (
Anneliis
Lepp (edaspidi A.L) Alustuseks
küsiksin, et kust tuli idee näituse tegemiseks?
Maret
Kukkur(edaspidi M.K) Näitus tegemise idee oli õhus olnud vast
pool aastat varem. Iir Hermeliini valimisega Draama Teatrifestivali
kuraatoriks, tekkis suurepärane võimalussisuliselt põhjendatud
näituse korraldamiseks teatrifestvali raames. Tähelepanu all oli
stsenograafia.
A.L
Näitusel ei olnud esindatud
ainult elavate kunstnike looming, vaid kanende, kes on meie seast
juba lahkunud. Kuidas toimus kunstnike valik?
M.K
Näituse korraldas Eesti Lavastuskunstnike Liit, mis
on loomeliit (ühendab professionaale) ja mille üheks
eesmärgiks on ka tutvustada oma liikmete loomingut. Näitusel väljas
olnud kunstnikud olid valitud vaba tahte printsiibist lähtuvalt,
piiranguks vaid omapoolse kontseptsiooni olemasolu ja tahe.
Ajaloolise osa valikul kehtis samasugune printsiip, aga ka
ajaloolise perspektiivi näitamine päris algusest alates.
A.L
Kas eesmärgiks oli kaasata enamus tegutsevatest lavakunstnikest?
M.K
Ei ainult liidu liikmeid. Kuigi enamus professionaalseid stsenograafe
kuuluvad Eesti Lavastuskunstnike Liitu.
A.L
Kas kunstnikele anti vabadus konteineris tegutsemisel, või pidid
nad lähtuma mingist kesksest ideest?
M.K
Iga kunstnik esitas omapoolse kontseptsiooni, lähtudes ainsast
piirangust – esitelda ennast
A.L
Tänavune Draama festival kandis pealkirja "Ruumimaagia",
kas see võis olla ka üheks inspireerivaks märksõnaks konteineri
kujundamisel?
M.K
Väga võimalik, et keegi kunstnikest sai ka sellest pealkirjast
inspiratsiooni.
A.L
Näitus paigutas ennast linnaruumi. Kuivõrd mõtestasite enda
jaoks ruumi milles näitus asetses?
M.KNäitus
paiknes absoluutses linnasüdames, jalakäijate peamagistraalil.
Linnaruumi mõttes parimal alal, et lihtsalt ja ilma eelneva
ettevalmistuseta astuda sisse erinevatesse maailmadesse. Kuna
tegemist oli sisuliselt dessandiga, siis tekitas konteinerite
väliskest oma koleda väljanägemisega tähelepanu, mida iga dessant
õnnestumiseks vajab.
A.L
Millest oli tingitud ehituskonteinerite valik ruumiloomeks? Kas oleks
saanud ka kuidagi teisiti?
M.K
Üks algideedest oli, et iga kunstnik saab endale oma personaalse
ruumi,milles eksponeerida ennast kui kunstnikku, üks ruum läbi
mille, end avada teistele. Personaalne egobox. Vaja oli leida 27
“ruumi-kesta”, mis oleks publiku jaoks äratuntava tähendusega,
samal ajal viitaksid oma olemuselt ajutisusele- mida meie töö on
(võrreldes arhitekti või skulptori jne.omaga ) ning omaksid mingil
määral ühtset väljanägemist, et tekiks teravam vastandus
erinevate personaalsete sisude suhtes. Ehitusoojakud, merekonteinerid
tundusid meile parima valikuna.
A.L
Kas lavakunstnikuna/kunstnikuna olete kokku puutunud avaliku ruumi
mõistega. Mida see Teie jaoks tähendab?
M.K
Avaliku ruumi all mõistan ma ruumi/ala/ paika, mida kasutavad
vabalt kõik ja mille kasutamisel pole eesõigusi või eelistusi.
A.L
Lavakunstnikud enamasti mõtestavad ja loovad ruumi
ruumis(siseruumis). Linnaruum, mille füüsilised piirid ei ole
võibolla nii tajutavad, kas see esitaks lavastuskunstnikule mingeid
väljakutseid. Kas see oleks huvitav lavastuskunsntikule midagi
avalikus ruumis luua?
M.K
Lavastuskunstnikuna ruumi tekitamisel on reeglina põhjus (nagu
ka arhitektid loovad ruumi kindlast funktsioonist lähtuvalt),
selleks võib olla tekst (teatris) või ka vaba improvisatsioon või
lihtsalt meeleolu, mida tahaks ruumiliselt kujutada. Ma ei näe
mingit piirangut, miks ei võiks linnaruumi kujundajana kaasata ka
lavastuskunstnikke.
No comments:
Post a Comment