Intervjuu Jaan Toomikuga

Saime Jaan Toomikuga kokku 3. detsembril, 2014. aastal, et rääkida kunstifestivalidest, mille korraldamisega ta on tegelenud.

Alustasime KanaNahaga 2000. aastal. See on dokumenteeritud videomaterjalina. Sealt saab kätte ka kõik osalejad, mis tolle aja kohta oli väga muljetavaldav.

Reeglina oli tegu minu tuttavatega, kes olid kohe nõus siia kui uude ja eksootilisse kohta tulema.

KanaNahku tegime kolm või neli. Ei mäletagi enam. Vahepeal tegin veel kaks projekti Viinistul ja Mohni saarel. Seal olid ka tolle aja kohta väga korralikud esinejad. Seanahk toimus kolm korda.

Esimene KanaNahk oli hästi kompaktne. Tegu oli tegemise lustiga, mingis mõttes, sõpruskonna mäng, dokumenteerimine polnud peamine eesmärk. Järgmine juba suuremõõdulisem, välisesinejaid üle poole. Viimane kord mõtlesime, kuidas edasi arendada, et oleks huvitavam. Sellest ka kahes linnas, kahel erineval päeval tegutsemine. Algul Rakveres ja sama seltskonnaga liikusime edasi Haapsallu, kust saime ka rahalist toetust.

Seanaha festivalidel kasutasime üsna põhjalikult ära kogu Haapsalu keskkonda. Omas võtmes võttis viimane neist ka kogu asja täiuslikult kokku. See oli kõige paremini organiseeritud, ajagraafik toimis peaaegu minuti pealt.

Kõik festivalid olid väikese meeskonna ja rahaga tehtud. Väga palju sai ka enda taskust makstud. Kultuurkapital toetas, samuti Rakvere ja Haapsalu linn mingil määral.

Minu põhimõte oli esinejatele ka väikest honorari maksta. Selle kõrval sealt enam suurt järgi ei jäänudki.

Minu jaoks oli see mingi kogemus. Ma ei ole end kunagi määratlenud kuraatorina. Võtsin seda rolli väga vabalt. Kindlasti mingeid reegleid rikkudes ja mingites asjades ebakorrektne olles.

Kust tulid festivalide nimed?

KanaNahk tuli ajast, kui resideerusin Chicagos. Seal oli üks off-off teatrilavastaja, kellel oli näidend “Gooseflesh,” mis pidi tekitama kananaha efekti. Meil oli see sama mõte.

Kuna KanaNahk oli juba ära olnud, siis tuli lihtsalt seanahk. Ei osanud midagi panna ja ei mäletagi, kes selle välja ütles.

Kust tuli esinejate valik?

Ma ei suhtunud sellesse nii. Enamuses minu tutvusringkong.

Mohnil ja Viinistul oli kaaskuraatoriks Paul Rodgers ja osa olid tema tuttavad.

Seanahal oli mänedžeriks lisaks Piret Hallik-Sass. Samuti oli lisakuraatoriks BBB Johannes Deimling. Tema pani kokku rahvusvaheliste esinejate grupi.

Reeglina oli see oma elu huvitavaks tegemine. Ma ei seadnud endale mingisuguseid konseptuaalseid eesmärke. Oma maitse järgi olid inimesed kohale kutsutud ja pärast Saaremaa biennaali oli mingi tühimik. Suveüritusi eriti ei olnud.

See oli üldse tähelepanuväärne, et inimesed massiliselt sellistesse kõrvalistesse kohtadesse meelsasti kohale tulid. Kui Tallinnas või Tartus sama asja oleksime teinud, poleks me sellist publikut saanud.

Näiteks Mohni projektil osales ligi tuhat inimest. Meil oli isegi laev renditud, mis inimesi edasi-tagasi viis. Kõik oli selline mõnusalt seikluslik.

Ma tegin enda jaoks kolm päris olulist videoteost ekstra nende festivalide tarbeks. Tavaliselt osalesin ise ka kõikidel üritustel, välja arvatud viimasel Seanahal. Sai mingit motivatsiooni midagi teha ja pingutada, mis on keskealise kunstniku jaoks väga oluline. Mingi mootor peab olema.

KanaNaha jaoks näiteks tegin rippumise performance’i.

Oled seda hiljem ka uuesti teinud?

Ei, ma ei riski. See on eluohtlik. Kui mul mingi performance on eluohtlik, siis see on see. Ma olin 40. aastane, kui seda tegin ja pidin enne kõvasti valmistuma. Treenisin ja tegin vettehüppeid.

Koht oli enne silme ees või sobitus valmisteos sinna?

Kõik. Aasta aega mõtlesin selle peale.

Ühele Viinistu üritusele tegin veealuse video ratastooliga ja “Tantsides isaga” samuti. Ekstra sinna mõeldud. Maailma esiettekanneteks, võiks öelda.

Kas teos hakkab pärast festivali oma elu elama? Jääb ta konkreetse festivaliga seotuks või on see loomulik, et liigub sealt edasi?

Ei, ei jää otseselt seotuks. Ma ei tee kohaspetsfiilist asja, vaid pigem ajendas festivalile tegemine mind pingutama. Enam ei ole selles eas, et peaks sahtlisse loomingut tegema.

Mu enda teostel oli universaalne mõõde, nad ei olnud kohaspetsiifilised. Rippumise performance on üks-ühele üles filmitud ja see dokumentatsioon on videoteos omaette.

Performance-kunst on üks eksklusiivsemaid. Kui ei dokumenteeri, siis eriti. Teda on raske müüa ja kui üldse, siis kallilt.

Kas seda on üldse sünnis müüa? Seda ühekordset hetke.

See sõltub. Kui see on sinu põhitöö, siis oled aeg-ajalt sunnitud seda tegema ja kordama.

 .

Räägime performance’i dokumentatsiooni ja kohapeal tajutava erinevustest.

Kui teha performance’it, siis tuleb publikut tajuda. Kus ta tuleb kaasa, saab sellest midagi, kus ma olen kaks sammu eespool. Mingitel hetkedel ei tohi venitada. Peab tekitama kontrasti, üllatust, teataval kiirusel liikuma.

Dokumentatsioon muidugi ei anna seda niimoodi edasi.

Tagasi festivalide juurde pöörudes: praeguseks on möödas kolm aastat, millal järgmine?

Mul ei ole enam jõudu põlve otsast teha. Eks iga asi lõppeb mingi hetk, peab pausi.

Tahtmist teha?

Võib-olla tekib. Ma arvan, et Haapsalus võiks isegi teha. Seal on võimalus.

Peab tabama ära hetke, mis ajahetkel sellised üritused ja performance’d aktuaalsed on ja millal nad mõjuvad liialt ebatõsistena. Kõik asjad ei toimi, mis toimisid 15. aastat tagasi ja vastupidi. See aeg võib veel tagasi tulla. Ei välista, et veel ette võtan.

Jaan Toomik "Seagulls" 2004

Jaan Toomiku performance Seanahk 2'l - sissejuhatuseks dokumentaalfilmile "11 000 km from NY"

***

KanaNahk kunstifestival toimus aastatel 2000-2002

Viinistu kunstifestival aastatel 2003-2004

Seanahk kunstifestival 2009-2011

***

Jaan Toomik (s 1961) on video-, maali- ja performance’i-kunstnik.