Merike Estna «Kera» Viljandi Riigigümnaasiumis. Intervjuu tellijaga

Foto www.kul.ee

Intervjuu Viljandi gümnaasiumi projektijuhi Ene Nobeliga, 7. XII 2015

Liisi Aibel: Viljandi gümnaasium on ainult keskharidust andev maakondlik riigigümnaasium, mis alustas tegutsemist 2012. aastal. Uude koolikompleksi koliti 2013. aastal. Kas tulevasele protsendikunstiteosele mõeldi juba projekteerimis- ja ehitustööde algusetapis või – nagu paljudes teistes kohtades – tuli see mõte lõpus ja mõnevõrra üllatusena?

Ene Nobel: Meil vedas, sest meie direktor Ülle Luisk oli tööl juba kaks aastat enne, kui kool üldse avati. See tähendab, et direktor sai olla nii majade projekteerimis- kui ehitusetapil täiesti sajaprotsendiliselt kohal. Ta on ka öelnud, et tema vaadete, arvamuste ja hinnangutega arvestati väga palju. Koostöö arhitektide (Salto arhitektuuribüroo – LA) ja kooli omaniku RKAS-ga oli väga hea. Tööde käigus vähenes koolikompleksi maht umbes 25 protsenti, aga ideid samas väga palju vähemaks ei jäänud. Protsendiseadus oli juba siis ilusasti teada, see ei tulnud üllatusena. Pigem oli mureks see, et siia majja ei saanud spetsiaalselt kunstiteosele mõeldud kohti planeerida. Kunstihange ise kuulutati välja siis, kui algasid RKAS-i ja ministeeriumiga läbirääkimised sisustuse osas. 

LA: Milline oli koolipoolne visioon ja tingimused tulevasele kunstiteosele?

EN: Kõige olulisem tingimus oli see, et ta peab sobituma koolikeskkonda. Kas sise- või väliskeskkonda või millises stiilis teos olema peaks, see ettemääratud ei olnud. Igatahes toimis väga hästi koostöö ja mõttevahetus ministeeriumi, arhitektide ja sisearhitekt Pille Lausmäega. Kui hange välja kuulutati, siis hakkasid kunstnikud vaikselt siin käima. Alguses vaatasid projekti ja kui oli olemas juba ka majakarp, siis nad said hakata enamvähem vaatama sise- ja välispindu ja seda, kuidas potentsiaalne teos siin välja nägema hakkaks.

LA: Ma saan aru, et teil oli RKAS-i ja ministeeriumiga siis väga sümbiootiline koostöö, mille käigus ei tulnud ette üksteistest möödarääkimist ja teadmatuses olemist?

EN: Jah, tõesti. Direktor Ülle Luisk sai ka Eesti Ehitajate Liidu aastapreemia, kui aasta tellija. Põhjenduseks justnimelt see, et toimis ideaalne koostöö tellija, teostajate, omaniku (RKAS - LA) ja ministeeriumiga. See koostöö tõesti klappis. Ma arvan, et probleemid on tihtilugu konkreetsete inimeste taga kinni.  Meil inimestevahelised suhted klappisid ja infovahetus oli hea. Näiteks, selge on see, et kunsti hindamine on subjektiivne. Ei saa öelda, et ühele meeldib ja teisele ei, sest antud olukorras oli ikkagi kõige olulisem see, mis on sobiv koolikeskkonda. Seda, kas ministeerium või RKAS ka kunstialast nõu andsid, ma ei tea, kuid kindlasti tegid seda arhitektid ja sisearhitekt. Ka direktoril endal on kunstile väga hea silm. 

LA: Tulles märkasin, et esiukse juures olevad Merike Estna värvilised betoonpallid on juba päris palju kahjustada saanud (värvil kulumisjäljed, täkked jm). Kuidas nende hooldamine ja taastamine on korraldatud? Kas see on kooli või mõne muu osapoole vastutus?

Meie igapäevane hool on vaadata seda, et kunstiteosed saaks inimteguri poolt võimalikult vähe kahjustusi. Nendel samadel betoonpallidel hoiavad kõik õpetajad ja administraatorid silma peal, sest need on lemmikobjektideks meie linna väikeste laste jaoks, kes armastavad sinna otsa ronida. Tuletame alati meelde, et tumedate jalanõudega sinna otsa ronida ei tohi, sest pallid on heledat värvi ja mustad kriipsud tekivad kergesti. Samas ühel pallil, tõesti, hakkab ka värv kulumise märke näitama. Teos kuulub hetkel ministeeriumile, see tähendab, et paranduste eest vastutab ministeerium koos RKAS-iga. Selge on see, et parandada saab neid ainult soodsates ilmastikutingimustes, mida Eestis esineb harva. Muidugi peab eed asjad ka koos kunstnikuga läbi rääkima. Ei ole nii, et me võtame mingi suvalise roosa värvi ja võõpame pallid lapiliseks.

Foto www.kul.ee

L.A: Kas sel juhul võib öelda, et teos on ikkagi natuke ebaõnnestunud, sest kunstniku visioon oli just see, et neid palle saaks väga aktiivselt kasutada – kasvõi otsa ronida?

E.N: Tegelikult on need mõeldud ju gümnaasiumiealistele ja nii suured sinna jalgupidi otsa ei roni. Meie enda õpilased väga hoiavad ja armastavad neid ega lähe lõhkuma, pigem on just linnast tulijad need, kelle jaoks on need pallid lihtsalt teele ette jäävad objektid. Koolielus on pallid väga aktiivses kasutuses. Näiteks kui sügisel on rebastepäev, siis seal ümber tehakse igasugu asju. Aastapäevade ja muude ürituste ajal on see ukseesine üheks lemmikkohaks, kus fotosid teha, sest need pallid on nii atraktiivsed. Meil on ka ühe õpetaja poolt kujundatud kooli margid, millel on need samad värvilised pallid üheks elemendiks. Samuti oli eelmise aasta koolilõpuballi  kujundus inspireeritud just pallidelt pärit neljast värvist ja pallidest endist. Võib öelda, et need on kujunenud üheks kooli sümboliks.

L.A: Tahtsingi just uurida, kas ja kuidas on Merike Estna teos kooli identiteediloomet mõjutanud …

E.N: Kindlasti on, kuigi maalid kooli interjööris võib-olla nii palju mitte. Samas suur kollase palliga pilt maja keskel on samuti igasugustel pildistamistel üheks lemmiktaustaks, sest see on nii särav ja positiivne. Selle maali järgi tuntakse alati ära, et pilt on meie koolis tehtud. Huvitav on ka näha, et kui meile tulevad külalised majaga tutvuma, siis tihti juhtub, et mina ootan fuajees, kell tiksub, tahaks majaekskursiooni teha, aga külalised on ukse taga ja teevad pallidega pilti.

L.A: Samas teie kooli kodulehel teostekomplekti kohta märge puudub?

E.N: Jah, me pole selleks õiget kohta leidnud. Pole ka mõtet seda informatsiooni kuhugi  kodulehe kaheksakümne seitsmendale lehele peita. Aga me arutasime küll, kui see teos tuli, et kuidas sellest teada anda. Tegelikult lubas Merike Estna kinkida kooli raamatukogule portfoolio, kus on info ja tema enese selgitused kõigi siia loodud teoste kohta, aga minu teada ei ole seda veel juhtunud. Ma arvan, et me ootamegi selle portfoolio ära ja siis mõtleme edasi, kuidas seda väärikalt eksponeerida. Praegu on ju ainult meie subjektiivne hinnang – à la „me arvame, et meil on siin niisugune teos“. See on vahendatud arvamus.

L.A: Kui palju õpilased näiteks kunstiõpetuses või muudeski tundides Estna teoseid käsitlevad või analüüsivad?

E.N: Kindlasti analüüsitakse, sest meil on lausa kunsti õppesuund ja kaasaegse kunsti kursused olemas. Kooli alguses toimub esimese aasta õpilasetele – küll vabatahtlikkuse alusel – maja ringkäik, mille käigus vaatame alati ka Estna teosed üle. Räägin õpilastele, kes see kunstnik on, kuidas me need teosed saanud oleme ning vahendan ka seda, mida kunstnik mulle teoste ülespanemise ajal rääkis: mis materjalist ja tehnikas teosed tehtud on, mida need kujutavad, miks on ühe või teise maali peal niisugused objektid jm. Õpilased on sellest alati väga huvitatud.

L.A: Kuidas kooli külalised teostesse suhtuvad ja millised küsimusi peamiselt esitatakse?

E.N: Maalid pandi üles koolivaheajal, kui enamik õpetajaid olid majast ära. Ma mäletan, et kui nad pärast vaheaega kooli tulid, siis osa õpetajaid vaatasid ikka tükk aega neid pilte ja küsisid, kas see on kunst – et niisuguse palli teeksin ju mina ka? Jah, oli erinevaid hinnanguid ja arvamusi, aga neid peegeldati pigem mõtisklemise ja arutelu vormis. Ma ei kuulnud küll ühtegi päris negatiivset arvamust, et, oh, kui kole. Väljaspool Tallinnat ja Tartut ongi inimeste kokkupuude kaasaegse kunstiga väike, pole sellist harjumust näha ja vaadata. See tuleb lihtsalt praktikaga. Aga kui see neile inimestele töö juurde kohale  viiakse, siis on tore üllatus, et, ahaa, see ongi kaasaegne kunst. Mis puudutab külalisi, siis me külalistele alati räägime neist teostest – nii kodu- kui välismaistele. Tutvustame ka kunstnikku – osad teavad, osad ei tea. Inimeste reaktsioonid on alati positiivsed. Üle kuuekümnesed inimesed küll arutavad ja mõtlevad  pikemalt, aga kõik on nõus sellega, et uue maja arhitektuuriga sobivad teosed väga hästi. Vahepeal viskan õhku ka pisikese diskussioonitera ja küsin, kas Ivan Šiškini „Kolm karu“ on nende meelest parem kunst. Huvitav on vaadata, kuidas inimesed selle üle üldse pikalt ei aruta, vaid ütlevad, et selge-see – niisugune klassikaline maal mõjuks sellises kontekstis palju suurema kontrastina kui Estna tööd. Külalistega jalutame alati piki aatriumi. Ma alustan alati vasakpoolsest otsast, kus on Estna esimene maal, siis jalutame mööda aatriumi keskpaika, kus on vastastikku veel kaks maali, ja lõpetame paremas otsas viimase, graafilise maali ees. Alguses olid mul niisugused kogemused, et viimase maali näitamise järel küsitakse, et kus need teised maalid siis on? See tähendab, et need on nii hästi sellesse keskkonda integreeritud, et inimesed ei saa aru, et need on maalid. Nüüd ma ikka alati ütlen, et, vaadake, siin on maalid.

L.A: See on selline kahe otsaga asi – ühest küljest on hea, et maalid nii hästi koolikeskkonnaga sobituvad, aga teisest küljest on kunsti eesmärgiks ju ikkagi silma paista?

E.N: Pigem kehtib eelnevalt kirjeldatud olukord neile, kes on siin majas esimest korda, ja ei oska tähelepaneliku pilguga ringi vaadata. Nad ei kujuta üldse ettegi, kus ja mis siin majas asetseb.

L.A: Kui palju on teil intriigi või arutelu tekitanud teoste maksumus?

E.N: Paksu verd ei ole see meil tekitanud. Mõni külaline on küll hõiganud, et, oh, ma oleks võinud ise ka niisuguse raha eest sellist kunsti teha. Aga kui ma olen ära rääkinud, kuidas kunstnik pidi teoste loomiseks eraldi ateljee rentima ja kui palju maksavad materjalid, transport jm, siis pole ka näiteks meedial enam mingeid lisaküsimusi tekkinud – kõik saavad aru, et kulunud summa on pigem lausa sümboolne. Kui me mõtleme, mis selle raha eest on saadud ja millistes mõõtmetes … Inimesed lihtsalt ei kujuta ette, mis kunst maksab. Peale selle on mul alati tagataskust võtta ka meie kooli külastanud kunstiekspertide hinnangud -  meil on siin käinud näiteks Eesti Sisearhitektide Liit ja EKA sisearhitektuuri osakonna tudengid. Kui siis mõni külaline on öelnud, et teil on siin nii hall ja igav keskkond, siis ma saan  edasi öelda sisearhitektide vastuse: Viljandi gümnaasium on peaaegu täiskasvanud inimeste töökeskkond. Siin ei ole enam väikesi lapsi, kes peaks pidevalt energiat saama ja seda sama energiat maandama. Pigem peab keskkond olema tõsist töötegemist soosiv ja seda ta ka on.