Tarvo Hanno Varres "EVery Spark is Numbered / Two Hours" Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis. Intervjuud tellija ja autoriga

Foto www.kul.ee

Intervjuu Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli finants- ja haldusdirektori Ave Pervega

Maarja Hindoalla: Panen selle lindistama ka samal ajal... [sätib diktofoni]

Ave Perve: Loodan, et saate minu vastustest vajaliku info, sest täpselt ei mäletagi enam seda protsessi. Meie ju ise ei olnud tegelikult antud hanke korraldajad ja möödas on ka juba üle pooleteise aasta.

MH: Sellest ma tahaksingi rääkida, kuidas see protsess läks. Võibolla päris taustast alustades, siis see kunstitöö tellimine tuli õppehoone renoveerimisest?

AP: Jah, Haridus- ja Teadusministeeriumi ja Riigi Kinnisvara AS vahel sõlmitud kokkuleppe alusel Riigi Kinnisvara AS korraldas kõrgkooli hoonete remondihankeid ja ka kunstihanke.

MH: Kui palju kool nendes tingimuste seadmises osales? Kas kooli poolt olid mingid tingimused või eeldused sellele tööle?

AP: Jah, olid küll, meie ise otsustasime, mida me tahame üldse. Kuna me otsustasime, et soovime vastvalminud raamatukogusse fotosid või kollaaži, siis võeti raamatukogu projekteerinud projekteerijaga ühendust ja lepiti kokku mida, kui palju ja kuhu me soovime.

MH: Kas see oli ka kooli tingimus, et need oleks just mustvalged fotod?

AP: See tingimus tuli juba projekteerijaga koostöös.

MH: Kes kooli poolt tingimuste seadmises osalesid?

AP: Tingimuste seadmises osales rektoraat koos projekteerijaga. See oli ühine otsus. Alguses, kui me teada saime, et kõrgkoolil on võimalus soetada kunstiteoseid, mõtlesime kohe fotode peale, vaid asukoht jäi lahtiseks. Järgmisel arutelul tekkis juba idee, et raamatukogusse.

MH: Konkursile tuli 17 ideekavandit. Kes lõpliku otsuse teinud komisjoni kuulusid?

AP: Komisjoni kuulusid kõrgkooli esindajana mina, raamatukogu projekteerija Urmas Muru, esindaja Eesti Kunstnike Liidust Flo Kasearu ja kaks esindajat Fotokunstnike Ühendusest Liina Siib ja Reimo Võsa-Tangsoo. Komisjoni moodustamise korraldas RKAS ja protokollijaks oli RKASi esindajana Mari Emmus.

MH: Kui raske see valik oli? Kas seal oli veel selliseid variante, mille vahel oli raske valida, mida oleks võinud veel võtta?

AP: Hindamine toimus kolmes etapis ning äramärkimise vääriliseks pidas žürii viit tööd, millest arutelu käigus valiti välja esikolmiku tööd. Kuna esikolmiku tööde järgnevuse osas üksmeel puudus, otsustati võidutöö välja valida hääletamise teel igale tööle ühest kolmeni hindepunkte andes.

MH: Kas te teate, kas kunstnik esitas kavandi nendest töödest, mis tal olid juba valmis või hakkas ta neid siis alles tegema?

AP: Mina seda ei tea, kuid oli näha, et osad tööd on kuskilt näiteks näituselt võetud, see tähendab seina peal olnud. Ega ma seda ka ei tea, kas need tööd olid mingisugusel konkursil varem osalenud või mitte. Aga see polnudki oluline antud hetkel.

MH: Mõtlesin just selles mõttes, et siin on mõnel juhul olnud, et lõpptulemus erineb kavandist. Kas te jäite lõpptulemusega rahule ehk see oli samasugune nagu te ideekavandist nägite?

AP: Jah, see oli samasugune.

MH: Ja nüüd hiljem, kas te olete nendele töödele tagasisidet saanud, et kuidas need inimesed, kes neid ruume kasutavad, nendega rahul on?

AP: Tähendab negatiivset tagasisidet ei ole, ütleme niipidi. Tavaliselt on nii, et kui midagi on halvasti, siis tuleb kohe tagasiside. Need fotod on küllalt sellised – moodustavad tausta kogu raamatukogule. Need ei tungi esile, on lihtsalt üks osa selllest, moodustavad terviku.

MH: Kuidas konkurss ajalises plaanis sujus?

AP: Kool alguses arvas, et see protsess läheb kiiremini, aga dokumentatsiooni ettevalmistamine RKAS-is võttis päris palju aega. Me ise tahtsime kogu protsessiga valmis jõuda kooli aastapäevaks, mis oli oktoobris, aga saime lõpuks aru, et selleks ajaks me lihtsalt ei jõua. Tööde valmimistähtaeg nihkus õppeaasta lõppu.

MH: Aga peale selle, et asi ajaliselt natuke nihkus, jäi kool hankeprotsessiga rahule?

AP: Ega meil mingisuguseid probleeme ei olnud, me olime kindlad, et fotod  saavad paigaldatud enne kooliaasta lõppu ja nii see oli ka.

Foto www.kul.ee

Intervjuu fotokunstnik Tarvo Hanno Varresega

Anna-Liiza Izbaš

Lähteülesanne nägi ette looduse ja/või vaikuse käsitlemist nii mikro- kui ka makrotasandil ning teostusena otsiti must-valge fotokunsti lahendust. Kas läksid kohe selle mõttega kaasa? Kellelt või millelt said inspiratsiooni?

Kust tuli idee mõtte edastamiseks kasutada päikest?

Kaua antud projekti kallal töötamine aega võttis ja kuidas kirjeldaksid protsessi kulgemist?

Kuidas kulges Sinu kui kunstniku ja tellija vaheline koostöö?

Kuidas suhtud protsendikunsti? On see vajalik?

Kuidas Sinu töö vastu võeti?

Kuidas suhestub antud teos Sinu varasemate töödega, on need omavahel kuidagimoodi seostatavad?

Kaheksal fotol on kujutatud taevas toimuvaid muutuseid kahe tunni jooksul, päikse aeglasest liikumisest selges taevas, täieliku pilvisuseni. Pildid asetsevad raamatukogu kahel korrusel, kolmel seinal. Valgus ja aeg on kaks peamist telge selles töös, mis rullub aeglaselt lahti vaatajale, kes on läbinud kogu raamatukogu. Mõte kasutada päikest motiivina tekkis aastal 2000, arenes juba siis üsna aeglaselt. Aastal 2002 tegin esimesed tööd, näituse nimega “Päike”. Saavutada selle motiiviga veenev fotgraafiateos tundus algul võimatu ülesandena, kuna teema on väga suur, samas on fotod sellest enamasti magus kitš - päike peaks olema amatöörfotograafias üks enim pildistatud motiive üldse, kohe kasside ja beebide järel. Antud töö nimega ''Every Spark is Numbered / Two Hours'' erineb nii fromaadilt, ülesehituselt, kui rõhuasetuselt eelmisest seeriast, nimega ''Päike'', kuna päike ei ole selles ainus ja peamine motiiv. Ettekujutus tööst tekkis kohe peale lähteülesandega tutvumist, mis nägi ette looduse ja/või vaikuse käsitlemist ning raamatukogu ruumi vaadete nägemist.

Töö protsess kulges üsna rahulikult, mõningate viivitustega, kestis terve aasta ja ei ole tänaseks veel täielikult lõppenud. Kooliga on mul kontakt väga napp, tagasisidet seni saanud ei ole, kuna tööd koordineeris ja kogu suhtlust pidas projektijuht RKASist. Bürokraatia suur maht on üllatav, nõue teostada töö mitte eraisikuna, vaid läbi ettevõtte tundub koguni vastuolus seaduse põhimõtetega. Loovisiku seaduse järgi kunstnik ettevõtja ei ole, ei saa tulu ettevõtlusest, ei pea olema FIE.

Kunst avalikus ruumis on minu arvates väga vajalik ning protsendiseadus aitab kaasa selle arengule. Tsiteerin Frank Stellat: ''Architecture can't fully represent the chaos and turmoil that are part of the human personality, but you need to put some of that turmoil into the architecture, or it isn't real.'' Protsendikunsti kriitikaks saab öelda, et suur osa seni teostatud töid kalduvad dekoratiivsusse, võiksid olla sisult kaalukamad. Auhinnafondi tõstmine, parem jagamine mitme töö vahel tuleks kindlasti kasuks tõsisemate kavandite tekkimisele.